Marmor

Ma proovin siis kah .

1.osa

Siin ma nüüd olen, käed seotud ja ootamas oma kohtuotsust. "Alles kuueteist aastane kena tütarlaps ja käitub niiviisi." Hakkaks isa rääkima või salgaks mu maha ka see on varjant, Hmm.... arvatavasti üritavad nad mind puua. Mundris mees astus "lavale" katkestades tüdruku mõttelõnga, ta tostis suure paberi ja hakkas lugema kuid peatus siis ning otsis välja tindi ja sule.
"Teie nimi?"
Tüdruk mõtles kiiresti jahmunud küsimusest Jessie, ei ma ei saa öelda oma päris nime. Pärast väikest viivitust ta vastas:
"Marmor"
Mees vaatas talle otsa tahtes vastu vaielda kuid loobus sellest soovist ning kirjutas nime paberile, köhis hääle puhtaks ja hakkas lugema.
"Preili Marmor on mõistetud süüdi piraatluses ja nendega suhtlemises mis tõttu teda karistatakse surmaga, poomise läbi."
Lõpetanud astus mees lavalt ja kadus lähedal asuvasse majja. Maja teisekorruse aknast viibati timukale, et too teeks oma tööd. Jessie pealt eemaldati müts ja nähtavale tulid pikad heledad juuksed. Jessie vaatas kogunenud rahva seas ringi nähes kui paljud tema surmamist vaatama olid tulnud kahvatas ta veidi kuid sai siis taas oma enesekindluse tagasi kuid kui kauaks?
Timukas asetas nööri ümber ta kaela ning läks kangi juurde, ta tõmbas seda kuid läbi õhu lendas nuga käis raksatus ja selle asemel, et tüdruk rippuma jääks kukus ta vastu maad. Hetke toibunud mõistis Jessie mis on juhtunud. Keegi päästis ta elu. Ta vaatas otsivalt ringi, märgates seinas nuga tõmbas ta oma käed lahti ja haaras noa, ning hakkas kiiresti väravate poole jooksma. Tema imestuseks lasi rahvas ta läbi ning takistas sõdureid. Kuid miks? mõtles ta. Ta pääses läbi esimese värava kuid ta pidi jõudma sadamasse selleks, et pääseda. Ta ohkas ning valis ühe kõrvalise tänava kus ei liikund eriti sõdureid.
Jessie märkas plakatit ühe kõrtsi uksel ja mõistis siis miks ta läbi lasti. Ta oli isa juurest lahkunud ning teda otsiti, kuid rahvale ei meeldinud ülbed rikkurid ja noored mehed kes tahtsid olla sõdurid. Ta silmitses plakatit suu ammuli, kuid kuuldes samme ärak ta justkui unest ning jätkas oma põgenemist. Nüüd on vist juba kõik sõdurid ja isegi ametnikud jalul. Nagu nad kunagi kargud oma paksudele tagumikele alla sjaksid. Ta turtsatas naerda.
Ta oli tänavate liitumis kohas. Kust Edasi? Jessie oli juba otsustanud kui keegi ta mingisse käiku kaasa tõmbas.

-esimese osa lõpp-

Lühike tuli, ma tean kuid pean kooli minema järgmine osa tuleb ma usun hiljemalt järgmise nädala esmaspäeval .

Äge (y)

Verinais. Ruttu edasi !

2.osa

Marmor nagu ta end oli nimetanud vaaatas ehmunult ringi. Kõikjal oli pime. Ta tundis, et tema lähedal seisab keegi, pööranud end ümber pidi ta äärepealt kiljatama nähes Pikas mantlis pikka meesterahvast kes talle otsa vaatas. Püüdes kõveralt naeratada kähvas Jessie vaid:
"Sa ei ole mu lapsehoidja!"
Mees vaatas tüdrukule imestunult otsa. Tüdruk aga pööras selja ja hakkas välja pääsu otsima ise mõeldes. See, et ta mu elu päästis on küll kena kuid see läheb liiale! Ta ei ole mu isa! Või äkki... Minu issi härra krahv saatis ta? Eiu ta ei oleks selline reetur, ta ei või. Ta satuks sellest ise jamadesse ta on selle poe omaniku poeg kuhu minu laev varastatud kraami viib. Kuid see on võimalus. Ta vaatas hetkeks taha mehe tumedattesse silmadesse püüdes mitte mõelda temast kui reeturist.
"Kris miks sa siin oled? See on vale linn. Su isa vajab sind maa teises otsas oma poes."
"Ja ka ssa siis ei ole õnnelik, et sa praegu kõie otsas ei kõlgu?" Vastati Jessiele kiirelt.
"Tänan kuid mine nüüd."
Jessie leidis väikese lüliti vajutades sellele tekkis väike avaus kust ta läbi mahtus, et minna tagasi tänavale.
"Ära tule mulle järgi." Ütles ta tungival toonil Krisile ning jooksis sadama poole mis ei võinud olla enam kaugel. ta liikus kiiresti mööda kitsaid tänavaid vahel nügites vastutulevaid inimesi. Sadam oli suur ja laevu oli lõputult. Jessie liikus sadamas ettevaatlikult üritades vältida sõdureid kes kontrollisid laevu.
Jessie leidids ühe ilusa suure laeva, ta oli kindel, et ka kiire.
Sellega võib isegi reisida. Mõtles ta vaikselt naeratades kuid hoopis teine on laeva sisse saamine. Ta silmitses laeva ning märkas siis, et laeva trantspordidakse veini vaate. Ta üritas võimalikult varjatult ühe tühjendada, mis isegi õnnestus. Vaat tühi ronis ta sinna sisse, küll suure vaevaga kuid pannud ka kaane kinni jäi ta ootama.
Tehke nüüd ruttu ja tõstke mind laevale, siin on kitsas! Peale lühikest ootamist tundis Jessie kuidas teda tõsteti.Liikumine oli suhteliselt rohmakas ja vaevaline. Mõne hetke pärast oli tunda ja kuulda kerget prantsatust mis viitas sellele, et ta oli nüüd laevas.
Hingates veidi rahulikumalt jäi ta igaks juhuks veel vaati.

-teise osa lõpp-

Väga huvitav.

3.osa

Äkitselt käis veini ruumi uks pauguga lahti. Jessie kahvatas, pani sõrmed risti ja lootis, et ei valita tema tünni. Juba vaikselt kirudes, et polnud võimalusel tünnist välja roninud. sammud kajasid ruumis vastu kui kaks raske sammuga meest valisid välja veini. marmori õnnetuseks peatusid nad tema juures lükkasid tünni pikali ja hakkasid seda üles veeretama. Jääge seisma! Palun Mõtles Jessie endale kätt suuette surudes. Ma ei talu seda enam, see on hullem kui merehaigus.. ta vakatas kuuldes meremeeste tasast juttu.
"Loodetavasti kaptenile see aastakäik meeldib." ütles üksneist oma karedal häälel teisele.
"No, loodame." sosistas teine vastu hääles kajamas aukartust ja võibolla isegi veidi hirmu.
"Egasjh, ta pole just kõige paremas tujus. Egaju. Ma ei tahaks jälle tekki pesema hakata see on rõve." rääkis karedahäälega meremees vastu.
Halvas tujus laevakapten kes jääb oma veinist ilma? Mitte just kõige parem uudis minule. Tema mõttelõng katkes hetkel kui ta tagasi õigetpidi keerati. arvatavasti kapteni kajutis. mõtles ta õgu väristades. tema kõrvalt kostusid kiirustavad sammud mis lahkusid ruumist. Jessie süda pidi seisma jääma kui ta kuulis pehmeid sammetema poole tulemas. Ta tapab mu ära. Mõtles ta ahastuses. Veel jullem viskab mu merre ja jätab inna ulpima. sammud jõudsid aina lähemale ja ainus millele Jess oli võimeline veel mõelma oli Loll kapten jääseisma, istu oma kohale ja kärva ära. Ära vaid siis tule. Ma ei taha surra, vähemalt mitte niiviisi. sammud katkesid Jessie kuulis kuidas tema pea kohalt tõsteti vaadi kaas. Ta vaatas ülesse ja oma jahmatuseks nägi ta armilise vana merekaru asemel noort meesterahvast. Jessie suu vajus lahti kuid ta sulges selle kiiresti.
"Emm... Tere." kokkutas jessie vaadates suurte silmadega kaptenile otsa.
"Võin ma siit välja tulla?" Küsis Jessie ebakindlalt ja vaatas vaadiseina.
Noor kapten astus eemale ja noogutas palju lubavalt. Jessie sirutas käed vaadist välja haaras selle servast ning ajas end püsti. Lükates oma pikkad juuuksed näo eest eemale astus ta vaadist välja ja vaatas vabandavalt Kaptenile otsa.
"Vabandan, veini pärast." Ütles Jessie osutades peaga vaadi poole. "Sa ei räägi just palju." Ütles ta kuid kahetses siis oma sõnu.
"Kuhu te olete teel?" Küsis ta taas osutades kaardile mis lebas Kapteni laual.
"Siit kaugele." vastati talle meeloodilisel madalal häälel.
"Kui kaugele?" Jessie vaatas kaarti ja see järel Kaptenit.
Kapten näitas Kohale mis asus sellest maa nurgast Tuhandete kilomeetrite kaugusel. Jessie vaatas silmad pärani ja jõllitas Kaptenit ebaviisakalt.
"Te lähte kuhu? seal pole midagi! Ma laenaks teie paati." Ütles Jessie paanika noot hääles. Ta vaatas ukse poole ja tahtis lahkuda kuid uks oli suletud ta vaatas hirmunult otsa kaptenile kes oli istunud suure kirjutuslaua taha.

-kolmanda osa lõpp-

Appi.

Mida appi?

Mm, nice

See on kohe hüll hea lugu. Huvitav.

4. osa

"Palun," ütles jessie peale väikest pausi kuid rahulikumalt ja istus laua ees olevale toolile. Ta tõbmbas tooli lauale lähemale ja asetas käed lauale ja vaatas kaptenile sügavale silma.
"Ma ei saa siia jääda! Te kärvate oma kambaga seal keset ookeani ära ja mina ei taha sama teed minna." Jessie hääl tundus karm kuid siiski arglik kui ta taas osutas kohale keset ookeani. Ta võiks ju mulle lihtsalt mingi paadi laenata. On see siis raske? Ta ohkas ja lausus taas:
"Härra?"
"Fox." Vastas kapten.
"Sellepärast teil punakad juuksed ongi," ütles Jessie juba veidi lõbusamalt. Kapten aga kortsutas kulmu ja hakkas siis rääkima:
"Ma mõistan, et soovite lahkuda kuid praeguseks oleme mandrist juba liiga kaugel, et saaksite sinna tagasi aerutada."
"Aga miks mitte? Ma võin ju üritada." lausus ta trotsivalt.
"Ma vabandan kuid mul oleks kahju teid näha hai söödana." ütles Fox naerdes.
"Kes teid sellele reisile saatis?" küsis Marmor käsi laualt tõstes.
"Keegi krahv De La More, loodab leida kulda." Vastati Marmorile õlakehitusega.
Jessie kahvatas ja vaatas maha. Ta tõusis ja hakkas rääkima:
"Ma jään kuid sooviksin oma kajutit ja kui võimalik siis puhtaid riideid," ta osutas oma riietele. "Ja kas teil Härra Fox eesnimi ka on?"
"Diego."
"Olgu härra ma nüüd lahkuks." Jessie vaatas kurvalt kaarti ja viipas uksepoole. Kapten viskas võtme ja ütles ise:
"Minge alla ja valige omale kajut. riided toob teile ehk keegi neist kes teid siia tassis."
Jessie keeras ukse lahti ja viskas võtme kaptenile tagasi. Ta väljus ruumist ja vaatas laevas ringi. see laev oli tõeliselt ilus kuid siiski ta kahetses, et oli just selle laeva valinud. Ta läks alla ja hakkas kajuteid vaatama.

-neljanda osa lõpp-

Väga hea, kuid mõned kirjavead on sees.

Minu esa keel longab üle künga

5. osa

Jessie vaatas sisse igast kajutist kuni jäi pidama ühe suure kajuti juures. Ta piilus natuke ja astus siis sisse. Kajut oli suure kapi ja ka keskmisest suurema voodiga. Kajuti nurgas oli suur kirst mille kohal rippus graveeringutega peegel. Voodi kõrval asetseval väikesel kummutil oli kell. Jessie astus kummutile lähemale ja soras läbi selle sahtlid. Sealt leidis ta vaid pabereid, mis teda ei huvitanud. Tundes väsimust viskas ta voodile pikali ja uinus.
Uni hakkas vaibuma. Jessie hakkas kuulma mere loksumist vastu laeva. Ta haigutas ja pööras end voodis ringi. Hakates voodist välja ronima ehmatas ta kui ta jalgadega kellelegi peale astus. Ta ronis kiiresti voodile ja teeskles magamist. Ta piilus läbi ripsmete, ega keegi ei ärganud. Ta süda hakkas kloppima kui ta nähi punakat pead tõusmas ja tema poole vaatamas. Jessie sosistas vaikselt oma ninaalla: "ups."
"Sa tahad selle toa endale võtta?" küsis Diego.
Jessie noogutas ja haigutas veelkord. Ta ajas oma silmad pärani ja tõusis istuli.
"Ma tahaksin riideid vahetada, kust ma korralikumad saaksin?" Jessie näitas oma riietele mis olid veidi määrdunud ja mõnest kohast katki. Diego osutas voodijalutsisse kus olid puhtad riided. Tavaline valge särk ja teksad.
"Tänan." ütles Jessie.
Ta võttis riided ja tõusis voodilt. "Kas ma võin need Kabinetis ära vahetada?"
"Jah." vastas diego ja viskas Jessile võtmed. Jessie kiirustas kajutist välja. Treppidest üless ja Kabineti ukse juurde. Ta jändas hetke võtmega ja avas siis ukse.
ta astus sisse lukustas taas ukse ja hakkas riideid vahetama.

Ma ei usu seda. MA EI USU !
Pärast KOGU seda aega sa postitad nii vähe ?! Kuidas sa julged ?! * tõmbab välja suure väljamõeldud mõõga * .

Usu usu!
Uskumatu ülbus kas pole.
*Võtab juba kilbi ja valmistub kaitseks*