Huntide öö .

Vastupidiselt kogu selle Videvikuga kaasnenud vampiirimaaniale, kirjutan ma siis libahuntidest ühe loo . Loodan, et meeldb .

Huntide öö .

1. peatükk .
Tumedates varjudes .


Väikene must kogu jooksis sünges metsas puude vahel. Kogu jooksis kiiresti, kuid siiski koperdades ja hirmunult. Teda hirmutasid puude pikad varjud, kuid ta teadis, et midagi veel hullemat ootab teda . Väikene tüdruk hakkas väsima, kuid hirm ei lasknud tal peatuda . Higist leemendades pomises tüdruk endamisi .
„ Pahad onud. Pahad onud teevad haiget. Pahad onud . Pahad onud .“
Tüdruk korrutas seda endamisi . Tüdruku pilk läks uduseks silma kippuvatest pisaratest. Varsti libisesid need kontrollimatult üle ta põskede. Plika üritas neid oma mustade kätega silmist pühkida, kuid tal läks mustust silma ja ta nuttis veelgi hullemini.
Iga vaiksemgi heli tegi hirmust sada korda võimendatuna tüdruku kõrvadele haiget. Tüdruk üritas veel kiiremini joosta, kuid varjud püsisid siiski tema kannul. Tema ainsaks teejuhiks oli kahvatu kuuvalgus, kuid seegi hirmutas teda. Täiskuu paistis kõrgel taevas haiglase ja halvaendelisena .
Hirmust segasena ringi joostes jäi tüdruku jalg puujuure taha kinni. Ta lendas otse kõhuli ja sai haiget. Ta libises veel pool meetrit mööda maad edasi . Ta röökis valust ja kõigest halvast tema ümber. Midagi sooja tilkus mööda tema sääri alla. Väikene neiu ei liigutanud ennast, sest ta ei tahtnud näha enda verd.
Ta tahtis koju, kuid kodu polnud enam. Kui kõik talle kallis oli hävitatud, siis miks isegi vaevuda ennast päästma ?
Ta ajas end kiiresti püsti ega hoolinud valust. Valu polnud midagi võrreldes selle tundega, mis teda valdas. Viha absoluutselt kõige vastu vallutas ta keha ja meeled .
„Tulge siia kui julgete ! Tulge siia ! Ma olen siin täiesti üksinda ja kaitsetu !“ röökis ta vihast segasena taeva poole . Kõlavat vaikust katkestas kauge hundi ulg .
Tüdruk sattus paanikasse . Ta hakkas uuesti jooksma, kuid ta ei jõudnud kaugele, sest ta komistas uuesti. Ta jäigi pikali maha ja keeldus uuesti üles tõusmast . Ta lihtsalt nuttis südantlõhestavalt .
„Te inimesed olete huvitavad. Eriti sina, väikene Susanna,“ kostis pimedusest aeglane kergelt lõbustatud hääl .
Susanna ei pööranud ennast ringi, sest ta ei tahtnud näha, kes ta selga taga on .
„Sa pakkusid väga huvitavat vaatemängu kogu oma jooksmise ja kriiskamisega,“ jätkas hääl endiselt tüdrukut ärritava tooniga .
Susanna oli ikka veel maas ja tal polnudki kavatsust sealt lahkuda ja põgeneda . Teda ei huvitanud enam, mis temast saab . Võibolla surm ongi parem .
Ta kuulis, kuidas peaaegu hääletult sammus keegi talle lähemale. Need ei kostnud tavalise inimese sammudena . Susanna otsustas, et kui ta sureb, siis ta vähemalt vaatab oma mõrvari nägu . Tütarlaps pööras aeglaselt oma nägu ja ta süda hakkas pööraselt vasardama . Tema taga ei seisnud mitte inimene, vaid hunt . Hunt oli kohutavalt suur ja ta must karv läikis pimeduses.
Hundi koon lähenes pimeduses Susannale ja tüdrukut enam ei huvitanudki . Ta laskis ennast lõdvaks ja jäi surma ootama. Susannal läks eest mustaks juba enne, kui hunt jõudis teda puudutada .[b]

Meeldib. (y)
Hästi kirjutatud.

Lav it. Edasii, kiirestii.

Kena... edasi

2. osa



Susanna ärkas millegi pehme peal. Kuna tüdruk oli nii kindel, et ta on surnud, siis arvas ta ennast pilve peal olevat. Olekski tore pilve peal olla. Koos teiste inglitega lennata, jumalat näha ja teisi inimesi aidata ...
Ei, Susanna oli nüüd kindel, et ta ei ole pilve peal. Ta sundis ennast silmi avama ja leidis ennast lihtsasti sisustatud toast. Kui plika sai esialgsest ehmatusest üle, siis hakkas ta tuba põhjalikult vaatama. Tuba oli väikene ja selles olev mööbel veidi kulunud. Kesiganes ka seal ka elas, ei suvatsenud see mugavuste peale eriti kulutada. Ruumis oli ainult üks aken, millest oli näha päikeseloojangut. Kuna tuba oli paksult rasket ravimtaimese lõhna täis, oleks plika tahtnud pea aknast välja pista. Seda ta aga ei saanud teha, sest ta oli aheldatud raske tekikoorma alla.
Susanna tundis ennast väsinult ja ta oleks hea meelelega uuesti magama jäänud, kuid väljast kostvad sammud segasid teda. Mütsuvad sammud lähenesid uksele ja ukselink vajutati alla. Tuppa astud üks keskealine naine, kellel oli käes kruus millegi auravaga. Tüdruk ajas ennast kohe istukile ja jäi naist silmitsema. Ta juuksed olid väga heledad ja ta nägu kattis enneaegsete kortsude muster. Naise silmad olid suured ja pruunid ning ilme ta näol tekitas usaldust. Kui naine märkas, et tütarlaps jälgib teda, siis ta suunurk kergelt tuksatas.
„Õhtust, väikene Susanna,“ ütles naine talle soojalt ja ulatas talle tassi aurava joogiga.
Susanna võttis joogi vastu, kuid ei lõpetanud tema jälgimist.
„Kuidas te teate mu nime ?“ küsis Susanna kahtlustavalt. Ta märkas, et ta hääl kõlab kähedalt, nagu poleks seda kaua aega kasutatud.
„Me lugesime su mõtteid.“vastas naine lihtsalt. „Aga joo nüüd, kullake,“ julgustas naine teda.
Tüdruk seiras jooki kahtlustavalt. Talle oli juba väikesest saati õpetatud, et võõrastelt ei tohi midagi vastu võtta, üksküik kui sõbralik see võõras võis küll välja näha. Kuid kuna jook lõhnas isuäratavalt ja Susanna ei tahtnud naist solvata, siis tõstis ta kruusi oma huultele. Vastupidiselt joogi lõhnale oli jook väga kibe. Küllap naine märkas tüdruku näokrimpsutust ning sõnas :
„See on Halevani juurte tõmmis. See annab sulle jõudu juurde.“
Susanna ei tundnud, et ta vajaks jõudu juurde. Ta tundis väga hästi. Ta oleks tahtnud joosta uksest välja metsikusse loodusesse, tantsida varjude keskel ...
Tüdruk märkas, et ta oli jälle unistama jäänud. Ta koondas oma tähelepanu naisele ja ta peas hakkasid kuju võtma tuhanded küsimused.

Huvitav
Kuule ma tahaks meie tarkusejumalanna mõtteid lugeda

Never .

Damn... that's a pity.
Njh.. eks kui ümbermõtled siis teata

Ma olen nüüd lahe ja panen uue osa üles.


3. osa


„Kes sa oled ?“ küsis Susanna naiselt lapseliku huviga.
„Minu nimi on Handela ja mina olen ravitseja,“ vastas naine ja naeratas talle kergelt. Kuna ta tundus nii tore ja heatahtlik olevat, siis otsustas Susanna teda kohe usaldada.
„Kus ma olen?“ päris tüdruk järgmiseks.
„Me oleme Iruladduni mäestiku madalamatel aladel.“
Susanna kohkus. Iruladduni mäed olid parajalt kaugel tema kodust, milleks oli üks küla Rathikuni ja Coruneoni vahel. Talle oli juba väiksest saati räägitud, et inimeste aladelt ei tohi välja minna. Lääne poole minnes tulid kahtlased alad, kust võis leida palju halbu olevusi. Susannale ei öeldud kunagi nende olevuste nimesid, kuid räägiti, et need olevused on tulnud otse põrgust ja kui sa jääd nende teele ette, siis head sul loota ei ole.
„Ma ei tohi siin olla. Ma tahan koju,“ teatas laps sellepeale kindlalt.
Handela vangutas kurvalt pead.
„Ma tahan koju !“ ütles Susanna juba tungivamalt. Ta hakkas juba püsti tõusma, kuid Handela lükkas ta tagasi voodisse.
Kuigi naine ei öelnud talle sõnagi, et talle meelde tuletada, hakkasid sündmused tasapisi tüdrukule meenuma.
Mälestuspildid kohutavatest huntidest ja inimkujulisest verejanulistest kolestistest sähvisid tüdruku silme ees.
Koletised võitlesid omavahel ja hävitasid kõik nende teel. Inimesed olid küll üritanud põgeneda, kuid pääseteed ei paistnud kusagilt. Ka Rathikunist või Coruneonist polnud abi loota, sest nad asusid liiga kaugel, et õigeks ajaks kohale jõuda.
Susanna oli jooksnud emaga käest kinni hoides mööda külatänavat metsa poole, mis viis mägede juurde, kust sai Vassani poole. Ema oli lasknud Susannal kitsal tänaval eespool joosta, sest ta üritas jooksupealt rahustada Susanna väikevenda, kes nuttis ja röökis valjult. Susannat oli sundinud peatuma selgatagant tulev verdtarretav karjatus. Ta pööras kiiresti ringi ja nägi oma ema keset vereimejate punti. Ta oleks soovinud leida julgust oma ema kuidagi sealt päästa, kuid ta lihtsalt jõllitas vaatapilti tardunult.
„Susanna, jookse!“ röökis ta ema ja tema häälega segunes beebi nutt.
Susanna, kui hästikasvatatud laps, kuulas ema sõna. Ta pöördus ja jooksis elueest. Susanna kattis oma väikeste kätega oma kõrvad, et mitte kuulda oma ema elu viimaseid karjeid. Tüdruk jooksis väsimatult kuni jõudis jõeni, mis eraldas küla metsast. Jõe peal ei olnud küll silda, kuid seal peal oli lai palk, et saaks hädajuhul sealt üle käia. Ta oleks mitu korda äärepealt vette kukkunud, kuid ta siiski ületas jõe edukalt. Ja ta jooksis ja jooksis, et leevendada füüsilise valuga hinges peituvat agooniat.
Susanna tundis, kuidas pisarad voolasid ta põskedelt alla. Nüüd oli ta hingevalu nii suur, et ta tundis, kuidas sõnad tal kurku kinni jäävad. Ta üritas küll mitte mõelda kõigest, mis oli juhtunud, kuid ta aju jätkas talle õuduspiltide ettemängimist.
Handela läks nutuse tüdruku juurde ja kallistas teda lohutavalt.
„Ma tahan koju,“ sosistas väike tüdruk lämbuvalt.

Põnevv, kiiresti edasi

nõus.

Olen siis tubli ja panen uue osa üles.

4. osa


Susanna kiigutas end istukil voodi peal. Ta tundis enda sees imelikku tühjust. Ta oli ennast tühjaks nutnud. Enam ta ei pidanud ennast vaevama püüdmisega mitte mõelda, sest hetkel ta ülekoormatud aju ei saanudki selle tegevusega hakkama. Tüdruk lihtsalt kiigutas ennast edasi-tagasi kuni päikene kadus silmapiirilt ja väljas läks pimedaks.
Handela käis tema juurdes ainult üks kord, selleks, et talle tuua kruus millegi auravaga. Jook lõhnas magusalt ja nägi välja nagu kleepuv mesi. Susanna jõi selle ära ja avastas, et see kustutas korraga ta hirmsa janu ja nälja, mille olemasolu ta polnud ennem tähele pannudki. Plika asetas selle korralikult öökapile ja pani siis pea padjale. Ta silmad vajusid iseenesest kinni ja peagi magas ta unenägudeta und.

Susanna ärkas lõuna paiku ja kõndis uimaselt jalutades akna poole. Ta tegi puidust akna lahti ja pistis pea aknast välja. Ta tõmbas ninaga sügavalt värsket õhku sisse ja tegi akna pärani lahti, et ka tuba tuulduks.
Väljas olevate kõrgete okaspuude tagant võis silmata sinakaid mägesid. Ainsateks helideks olid puulehtede sahin ja tuulekeerutamine. Külm tuul hakkas tüdrukule näkku puhuma ja Susanna tuli akna pealt ära.
Kuna plikal polnud mittemidagi muud peale pehme lilla öösärgi seljas, siis ta hakkas endale midagi selga otsima. Ta leidis enda voodi kõrvalt korralikult kokkuvolditud ja hunnikusse laotud puhtad riided, mida eelmisel õhtul kohe kindlasti ei olnud. Keegi oli siis vahepeal, kui Susanna oli maganud, seal käinud. Tüdruk pani ruttu talle veidi suured rohelised riided selga, pani akna kinni ja astus toast välja koridori. Ta sammus mööda koridori puitpõrandat, ilma, et ise teaks ka, kuhu ta läheb.
„Tere päevast, Susanna ! Sa magasid täna päris kaua,“ kostis talle tuttav naishääl tüdruku selja tagant. Tüdruk pööras end kiiresti ümber ja naeratas kergelt, kui ta tundis Handela ära ja tervitas teda viisakusest vastu.
„Kas sa süüa sooviksid ? Sa oled kindlasti väga näljane,“ küsis naine ja haaras seina ääres oleva tumedast puidust laua pealt kimbu taimelehti.
Ta nagu loeks mu mõtteid, , mõtles plika ja ohkas kergelt.
Handela hakkas ees liikuma ja Susanna järgnes talle. Naine juhatas ta hubasesse kööki, mida täitis ahjust tulev magus lõhn.
„Istu, palun,“ üles naine ja viipas käega ühele laua taga olevale toolile. Susanna tegi nagu öeldud ja jäi ootama.


Jahm, suht lühike osa tuli.

Ega minulgi need osad pikemad ple
Mõnus jutt muidu

Ma armastan seda lugu.

Mina ka. ^^.

Nii hästi kirjutatud, edasi

5. osa


Handela toimetas ahju kallal ja veidi aja pärast väljus sealt isuäratav kook ning naine lõikas selle lahti. Ta võttis kappidest välja nõud ja Susanna aitas tal lauda katta, et kuidagigi kasulik olla. Kui nad olid ennast lõpuks lata taha sättinud, siis hakkas Susanna samal ajal küsimusi esitama, kui Handela endale ja tüdrukule kooki tõstis.
„Kuidas te mind leidsite ?“ küsis tüdruk koogist kahvliga esimest ampsu võttes.
„Me leidsime su metsas puu all teadvusetult lamamas ja me võtsime su endaga kaasa.“
Susanna ei jäänud päris selle vastusega rahule.
„Aga kuidas te sinna metsa sattusite ja mind leidsite ? Ma olin ju päris sügaval metsas,“ küsitles plika edasi.
„Me kuulsime karjumist ja me jooksime kohale,“ vastas naine.
„Miks me siin oleme ?“
Handela vaatas teda veidi segaduses ilmega.
„Miks me Iruladdunis oleme ? Siin leidub ju igasugu sorti elukaid nagu ma kuulnud olen. Libahundte, trolle, vampiire ja muid vastikud elukaid,“ täpsustas tüdruk.
„Me elame siin ja siiani pole me mingeid elukaid kohanud,“ vastas naine.
„Miks need elukad ründasid minu küla ?“ päris Susanna.
Tundus, et Handelal läks olemine ebamugavaks.
„Ma ei tea,“ vastas ta tüdrukule. Plika tahtis teda veel edasi küsitleda, aga teda segas ukse avamine. Kööki astus üks pikk ja päevitanud mees, kellel olid seljas kulunud riided. Meest nähes Handela naeratas ja kallistas meest. Mees naeris ja kallistas naist vastu.
„Kas see ongi see tüdruk kellest sa rääkisid ?“ küsis mees, kui ta pilk langes Susannale. Tüdruk märkas, et mehel oli sügav bassi hääl ja ta hääl kõlas rahustavalt ja soojalt. Handela noogutas talle vastuseks.
„Minu nimi on Abor,“ tutvustas mees ennast plikale.
„Susanna,“ vastas tüdruk viisakalt.
„Egas’ ma peagi minema. Ma pean täna veel Averoniga mõningaid asju arutama. Meeldiv tutvuda, väikene Susanna,“ sõnas Abor.
„Juba ? Sa alles jõudsid koju,“ rääkis Handela kergelt kulmu kortsutades.
„Meil on vaja arutada mõningaid asju, millega ei saa viivitada,“ ütles ta ja heitis tähendusrikka pilgu Susanna poole. Susanna märkas seda ja ta võis arvata, et jutt käib temast.
„No olgu siis. Me jätame sulle kooki järgi,“ lubas naine ja mees noogutas vastuseks enne kui ta köögist väljus.

heaa.

uut !

Uut ja kähkuuu!