Cafe Momo...1

2008

Kaks aastat tagasi, Queensland, Mission Beach „Ai, Luca ära tee! Lu-ca!” kiljus Hayden. Luca haaras ta sülle ja jooksis temaga koos vette. Nende klassikaaslasid vaatasid neid telke üles pannes, kes lõbusa, kes veidi pilkava näoga. Üks neist oli Brooke, kes tegelikult ei käinud nendega ühes klassis kuid kuna reisil jäi kohti üle sai ta võimaluse 10-ndikega kaasa minna viimast koolinädalat tähistama.

„Miranda,” naeris Hayden soojas vees Luca’t pritsides.”Aita mind...”
Luca naeratas:”Okei,tüdrukud, vaherahu. Lähme kaldasse.” Nad kõndisid kõrvuti oma lõkkeplatsi poole ja vajusid pinkidele istuma:”Sellistel pisikestel ekskursioonidel igatsen ma Carina’t,” lausus Miranda veidi kurvalt.”Kahju, et ta ei saanud meiega kaasa tulla.’’
„Jah, elu on niigi lühike ja ta läks ikka sinna Perth’i. Mis seal huvitavat oli? Äkki on see viimane kord, kui ta meiega koos saab olla ja ta eelistab oma vanemate sõpru meile. On põhjust olla solvunud,” torises Luca ja vaatas kaugele merele.
„Vähemalt mina olen siin,” naeratas Hayden.
„Seda küll,” andis Luca oma tüdrukule põsemusi ja märkas siis eemal põrnitsevat Brooke’i. Teades, mida too tema vastu tunneb, suudles Luca hayden’it, et Brooke’ile ükskord ometi kohale jõuaks, keda ta armastab. Brooke’i sugused talle lihtsalt ei istunud...

Tänapäev...
Hayden oli lukustanud end oma korterisse ja istus vaikselt elutoas, vaadates fotosi, mis meenutasid talle selle ammuse päeva sündmusi, Luca’t, Brooke’i ja teisi. See oli ülekohtune tema ja Luca sõprade suhtes. Miks üldse pidi nii noor elu lõppema? Miks? Sellele küsimusele polnud vastust.

Luca oli kena. Veidike itaalia juurtega. Tal olid tumepruunid juuksed ja hallid silmad... ja mis kõige tähtsam- ta oli esimene inimene, keda ta armastas, kes võttis teda tõsiselt...Hayden üritas küll sündmusi unustada, kuid ammune sügav tunne takistas seda tegemast.

Hayden ohkas vaikselt. Ta kõndis rõdule ja heitis pilgu kaunile suurlinnale. Sydney. Nad kolisid emaga siia kolm kuud pärast Luca surma, sest Marthale tundus, et tütrele ei mõju hästi elada Mission Beach’i lähedal. Mõni aeg oli rahu ja vaikus, kuid Hayden’i lein muutus talumatuks. Ta oli ülekäte läinud ja probleemid aina kuhjusid. Ja nagu olemasolevatest poleks piisanud, pidi ema talle teatama, et tal on juba ammu armuke ja ta ootab kaksikuid. Asja tipuks kujuneski see, et Hayden sai 4 ja pool kuud peale oma poisi surma teada, et tal on 18 aastane poolvend Mike, kes elab koos oma isaga Usa’s. Martha aga oli otsustanud jätta oma tütar oma probleemidega maha ja minna oma armastatud mehe ja lapse juurde Usa’sse ja sinna igavesti jääda.
Tänu headele sõpradele sai Hayden jalad alla, hariduse kätte ja ka töökoha kuulsas baaris Cafe Momo. Kaks aastat oli kenasti möödas ja kõik, mis kunagi hinge sügavad haavad jättis oli enamasti unustatud.

Hayden Varga oli väga hea välimusega 18-aastane tüdruk. Tal olid tumedad veidi lokkis juuksed ja rohelised silmad. Temast huvitusid paljud mehed, kes baari külastusid ja erinevates seltskondades kokku puutusid , aga Hayden ei tahtnud, et keegi talle külje alla poeks. Ta otsustas hoida end selle ainsa ja õige jaoks, keda ta loodetavasti samuti armastama hakkaks. Senini polnud ta seda üht veel leidnud...


-oOo-

Sydney lõunapoolses äärelinnas oli kena sammastega häärber, mille ümber laius luksuslik aed koos suure basseiniga. Maja ümbritses kõrge aed. Möödujate pilgud olid tihti pööratud sellele uhkele majale, tõsi- tihti just kadedusega ja kahtlusega hinges, et kõik on saavutatud tänu räpasele rahale. Nüüdseks oli vana arvamus hääbunud ja rahvas teadis, et tegemist on igati ausa ja kliendisõbraliku firmaga.

Oli neljapäeva õhtu. Underwoodide pere sai kokku äärelinna häärberis, õhtusöögil. Nad istusid ümmarguse, peene disainiga laua taga ja nautisid sööki. Isa Geoff, tema abikaasa Dinah, poeg Chase ja Christian oma kaheksandat kuud lapseootel oleva abikaasa Heidi’ga.

„Kuidas sul siis firmas läheb, Chris?” küsis Geoff oma vanimat poega silmitsedes.
„Üsna hästi, isa. Alguses oli raske, aga nüüd on mul asi juba käpas.”
„Tore. Ja sina Chase..?” Chase tõstis pilgu ja vaatas hetkeks isa poole. Geoff kordas küsimust.
„Kõik on normaalne, ma saan kenasti hakkama.”
Dinah naeratas ja vaatas oma poegi: „Te olete väga tublid. Geoff, räägi neile...”
Chase’i, Christian’i ja Heidi näol peegeldus uudishimu. Geoff hingas korra sisse-välja ja paiskas siis kiirelt üle laua: „Me emaga siin mõtlesime, et te olete tublid ja kuna Brisbane’i firmas on mind vaja, lähen emaga sinna.”
Veidike aega oli laua taga vaikus. Teenijad tulid ja viisid praetaldrikud ära ning tõid magustoitu. Christian raputas hämmeldunud pead: „Kas ma arvan õieti, et sa tahad jätta Sydney firma minu ja Chase’i käsutusse? See on ju huge!”
„Jah, aga mõelge nüüd ise... Kunagi tuleb päev kui te pärite selle kõik, miks mitte nüüd siis teid kontrollida, kas te saate hakkama? Pealegi, kui tekib probleeme saate alati mulle helistada.” Chase’i näole ilmus naeratus. Talle meeldis see mõte.
„ Mis arvad, Christian? Oled nõus?”
Christian vaatas oma naist, seejärel isa ja lõpuks Chase’i: „Hea küll.”

Geoff naeratas. Ta oli rahul, sest tema pärijatel oli geenides sobiv iseloom, mida vaja äriks nagu see. Samas olid tema pojad väga erinevad. Christian oli vaoshoitud, töökas, korraarmastaja ja väga hea ärimeelega, Chase oli aga nagu elavhõbe. Kahekümne kolmandaks eluaastaks ei olnud tema tööisu väga palju just tõusnud. Ta janunes lõbu järele, oli paras seelikukütt, kel sai tüdrukust siis isu täis, kui ta oli saanud mida tahtis. Tööl käis ta normaalselt, kuid ka siis flirtis kergelt sekretäridega, kes olid sellest omakorda väga liigutatud.

Esimeseks tõsiseks armastuseks kujuneski modell Cleo, aga kuna pärast poolteist aastat kestnud suhtest selgus, oli Cleo’l armuke. Chase oli esimest korda haavatud ja unustas Cleo kiirelt.

Christian oli Heidiga abielus olnud juba veidi üle aasta. Nad elasid koos Chase’iga suures korteris Sydney kesklinnas.

Magustoit söödud, vesteldi veel mõnda aega laua taga. Chase tõusis: „Ma vist lähen. Lubasin Adam’iga kokku saada kell kümme. Ta tahab mulle oma sõbrannat tutvustada.”
„Adam’i elu on korras?” uuris ema.
Chase muigas: „Noh, üsnagi.”
Heidi ja Christian tõusid samuti. Heidi läks oma meheema juurde ja kallistas teda. „Väga hea oli teid jälle näha, head õhtut.”
„Sind samuti, Heidi. Ma tulen mõnikord teile külla ka,” lausus Dinah ja saatis nad ukseni. Oma mehe juurde söögituppa tagasi minnes ohkas ta kuuldavalt.
„Mis on, kallis?”
Dinah vaatas mureliku näoga mehele otsa: „Mul on lihtsalt Chase’ist kahju.”
„Miks pole põhjust ju... või on?”
„Mul on kahju, et ta üksi on. Et Cleo teda niimoodi pettis...”
„Selle jaoks ei saa meie midagi teha.”
Dinah noogutas ja kallistas abikaasat. „Lähen vaatan, kas kõik on Brisbane’i minekuks valmis.”

-oOo-

Hayden käis oma korteris ringi, mõnusalt suur ja stiilne kott käes. Ta korjas mõned vajalikud asjad kokku, et tööle minna. Ta töötas kuulsas ööklubis-baaris Cafe Momo, olles baaridaam. Oma noore ea tõttu oli ta Momo kollektiivis pesamuna.

Ta seisis esiku peegli ees ja vaatas end üle. Kõik oli okei. Hayden manas näole kena naeratuse ja üritas oma autovõtmeid leida. Oma tavapärases kohas neid polnud. „No mida...,” pomises Hayden ja tuhlas elutoas, köögis ja oma magamistoas ringi. Lõpuks leidis tüdruk võtmed elutoa tumepruunilt diivanilt. Joostes lippas ta korterist välja, et mitte tööle hiljaks jääda.

„Tsau!”tormas Hayden leti taha, kus juba tegutsesid Andie, Shannon, Ann ja tema kaks parimat sõpra Carina ja Nicole. „Jäin hiljaks või?”
Andie naeratas: „Ei, pole hullu, sa oled ju lõpuks siin.”
Hayden naeratas: „Siin on üsna rahulik?”
„Jep, aga noh, vaatab mis kesköö paiku juhtuma hakkab.”

Chase juhtis autot ja Adam juhatas talle teed: „Keera siit vasakule...”
„Ole vait, ma tean küll kus see on!”
„Vabandust,” muigas Adam.
Lõpuks parkisid nad auto ära ja läksid Cafe Momo’sse. Adam astus reipalt ees ja läks leti juurde. Hayden märkas teda ja läks tema juurde ning nad kallistasid. Adam suudles teda õrnalt põsele ja keeras end siis oma parima sõbra poole.
„Kuule, tule nüüd siia,” kutsus Adam sõpra. Chase läks nende juurde ja nägi oma parima sõbra käevangus kaunist brünetti.
„Chase, see on Hayden ja Hayden- see on Chase...mu väga hea sõber.’’
„Väga meeldiv,” sirutas Hayden käe välja.
„Minul samuti...”
„Soovite midagi juua ka?” läks Hayden tagasi leti taha.
„Mida sa soovitaksid?”uuris Chase.
„Muidugi kõige kallimat Chia...” naeratas Hayden.
Adam kirtsutas nina: „Mul pole nii palju raha kaasas, et seda tellida...”
Chase tuhlas oma rahakotis ja võttis sealt vajaliku summa: „Kaks kõige kallimat siis!”
Hayden noogutas ja pani raha kassasse. Ta tegi kiirelt kokteilid valmis ja libistas need suurtes klaasides Chase’i ja Adam’i ette.
„Maitsev,”laususid poisid nagu ühest suust.

Adam ja Chase olid mõnda aega vait. Adam ootas parajat hetke ja nüüd see oligi käes. Ta küsis Chase’ilt, kas talle hakkas Hayden meeldima.
Chase ehmatas küsimuse peale. „Mida? Kuule, ma ei hakka sinult teda üle lööma, kuigi jah... Ma ei saa väitagi, et ta poleks atraktiivne...,” ühmas Chase küsimuse peale.
„Mida sina siis arvasid? Et me käime?”
„Nojah,” venitas Chase ja vaatas oma parimale sõbrale silma.
„Minu pärast on sul temani vaba tee. Me oleme vaid sõbrad,” naeratas Adam, kui märkas, et Hayden ilmus tagasi.
„Soovite veel midagi?”
„Kaks martiinit äkki?”
„Kohe-kohe,” lausus tüdruk ja valas klaasidesse alkoholi ning poetas kummasegi klaasi kaks oliivi.

Chase’ile aitas juba alkoholist, ta oli tüdrukule piisvalt jootraha ka andnud. Ta oli kergelt vintis aga Adam oli täitsa läbi. Hayden läks muiates nende juurde: „Soovite veel midagi?”
„Koju, magama...,”pomises Adam ja vajus letile magama. „Mulle ka aitab,”lausus Chase.
„Kas sa saaksid Adam’i ka koju viia?”palus Hayden.
„Noh, loomulikult. Oli meeldiv kohtuda, head õhtut,” naeratas Chase Hayden’ile ja tõstis Adam’i püsti ja koos läksid nad kergelt tuiates väljapääsu poole.

Kaks aastat tagasi, Mission Beach

Hayden kõndis hommikul rannas ja nautis päikesetõusu. Teised alles magasid ja ta sai üksi olla. „Ülehomme lähme kõik laiali ja siis ei näe ma Luca’t kaks nädalat. Olen kindel, et see aeg läheb kiirelt,” mõtiskles tüdruk ja kuulis siis kergelt sahisevaid samme. Ta pöördus.
„Hei... Tahtsin sind ehmatada, aga sa reageerisid,” muigas Luca ja võttis tal käest kinni. „Kaua oled juba siin olnud?”
„Umbes pool tundi.”
„Normaalne,” venitas Luca ja istus liivale, Hayden tema kõrvale. „Ma mõtlesin, et kui sa nüüd ülehomme kaheks nädalaks Perth’i lähed, siis kuidas ma oma aega veedan? Ma hakkan sind meeletult igatsema.”
Luca naeratas ja suudles oma tüdrukut. „Mina ei põe üldse. Tean, et armastad mind. Ja pealegi- sul on Nici ja Carina.”
Hayden noogutas ja vaatas päikest. Oli juba üsna valge ja päike hakkas märku andma, kui palav päev noori ees ootab...
„Ma pean emale helistama,” sosistas Hayden. „Mu telefoni aku hakkab juba tühjaks saama...”
„Võid minu oma siis võtta, kui soovid.”
Hayden tänas teda. Eemalt telkide juurest kostis jutuvada ja võis järeldada, et ka ülejäänud olid ärganud.
„Lähme sinna?” tõusis Luca. Hayden noogutas. Luca aitas ta püsti ning koos jalutasid nad käsikäes naeratades telkide juurde...