Finding your other half.

A/N; Minu järjekordne ( hale ) üritus järjejuttu kirjutada. Suured tänud peaks andma Yirumale, kes kirjutas laulu ' Kiss the Rain ', mida ma kuulasin kogu selle aja, mis ma seda osa kirjutasin.
Kommentaarid on oodatud !





Tilk. Tilk. Tilk.
Kerged vihmapiisad langesid hallikast taevast alla muutes kõik märjaks. Väljas oli kerge tuul, mis pani puude lehed laisalt liikuma. Hämarduva pargi kõrval oli väike raamatukogu, mille tuled põlesid ja heitsid väljas olevatele puudele valgust.
Aken oli lahti ja sealt tuli sisse kerget värsket lõhna, mis kaasnes alati vihmasajuga. Üks tüdruk istus akna kõrval väikese laua taga ning luges raamatut. Ta blondid juuksed langesid talle pidevalt näole ja ta sättis neid kõrva taha tihedalt, kuid need ei jäänud kuidagi sinna pidama.
' Jälle sajab, 'mõtles ta ohates ja vaatas aknast välja. Neiu pidi varsti koju hakkama minema, kuid talle ei meeldinud eriti mõte jala koju minemisest ja läbimärjaks saamisest.
„ Hei, Amy!“ ütles üks naishääl ootamatult ta seljatagant.
Tüdruk pöördus ringi ja nägi enda taga seismas Clarice’ i, raamatukoguhoidjat.
„ Sind ei saa vist iial raamatukogust välja, mis ?“ küsis naine naeratades.
„Mitte kunagi,“ vastas Amy kergelt vastu naeratades. Naine vaatas samuti aknast välja, nagu tütarlaps oli ennem teinud.
„ Kas sa soovid, et ma viskan sind koju ära ?“ pakkus naine. „Siin pole enam nii kui nii kedagi ja ma panen raamatukogu varem kinni.“
„ Tänud,“ ütles neiu laiemalt naeratades. „ Clark ei oleks õnnelik, kui ma pimedas üksi koju lähen.“ Clark oli Amy isa, kes oli vahel hämmastavalt paranoiline. Alates Amy ema, Mary, surmast autoõnnetuses, kui Amy oli 7, valvas Clark oma tütart hoolega. Kõik peod ja muud asjad, mis olid teismelistele täiesti tavalised, olid Amyle välistatud. Iga kord, kui Amy läks kusagile ilma oma isale ütlemata, läks paanika lahti nii, et tüdruk isegi ei üritanud omada mingisugust privaatset elu. Neiu armastas küll oma isa, kuid ta oli tüdinud nendest seintest, mis teda teistest eraldasid.
Amy ja Clarice läksid koos majast välja ja naine pani signalisetsiooni sisse ning lukustas uksed. Kui nad koos jalutasid naise sinise Opeli poole, tütarlaps isegi ei üritanud kuulata Clarice pidevat loba. Clarice oli optimistlik inimene, kes uskus alati, et kõik saab korda ja oli suurepärane lohutaja, kui olukord nõudis. Ta oli olnud tüdruku ema sõbranna ja Ameila arvestas teda ka oma sõbrana.
Nad istusid autosse ja Amy kinnitas oma turvavöö. Amy ema surnud sellepärast, et tal polnud turvavöö kinnitatud ja Clark nõudis rangelt, et neiu alati kinnitaks oma turvavöö. Kui ta seda poleks teinud, siis Clark oleks küllap rabanduse saanud.
„ Ega sind ei sega, kui ma raadio tööle panen ?“ küsis Clarice, kui nad olid juba sõitma hakanud. Tüdruk raputas vastuseks ja vaatas aknaklaasile langevaid vihmapiisku. Clarice kruttis raadiot eri kanalite vahel, kuni jäi seisma sellele, kust tuli üks Queeni lugu. Naine liigutas end kergelt muusika rütmis ja vahepeal isegi ümises kaasa. Amy ei pannud teda tähele ja vahtis aknast välja, kuni Clarice jäi seisma Amy maja sissesõidu värava ees. Amy pomises mõned tänusõnad, jättis hüvasti ning astus autost välja.

I like it. (Ma lihtsalt ei suutnud midagi paremat välja mõelda.)

Kiss the rain, ilus nimi

See on suht hea mõte .

2. Irritation.

Amy lükkas värava lahti ja otsis oma jopetaskust võtmeid. Kui ta oli need lõpuks leidnud, siis avas ta ukse ja läks sisse. Koridoris ta võttis oma jope seljast, saapad jalast ja viskas oma tumeda koti nurka. Ta oli väsinud ja oleks heameelega tahtnud magada, kuid palju oli veel teha. Neiu oli juba ammu lubanud oma sassis ja tolmust tuba lubanud koristada, kuid polnud veel sinnamaani jõudnud, et midagi päriselt ära teha. Ohates trampis ta trepist üles oma toa poole ja asus oma ülesande kallale.
20 minutit hiljem seisis tolmupühkimisest valutava seljaga tüdruk enam-vähem korras toas ( suurem osa tolmust oli ära pühitud ja riided põrandalt kappi loobitud ).
Neiu jooksis alla, tõi oma koti ja viskus oma voodisse kõhuli. Ta õngitses kotist ühe kulunud ja paksu raamatu ning asus lugema.
Väljast kostus mootorimürinat ja autoukse kinni löömist.
’Oota, isa on juba kodus ?’ mõtles Amy ja vaatas kella. Kella sinine osuti näitas kaheksa peale.
’Ma ei teadnudki, et ma nii kaua lugesin,’ mõtles tüdruk veidi hämmeldunult, sest tema oli arvanud, et kell saab alles seitse.
Kostus ukse kriginat, kui uks läks lahti, valju matsatust ja vandumist. Kui neiu koridori läks, siis leidis ta oma isa põrandalt istumas ja tüdruku saabast põrnitsemas.
„Amelia, ma olen sulle mitu korda öeldnud, et ära jäta oma asju vedelema,“ ütles Clark torisedes ja alas end püsti. Amy vaid pööritas oma silmi.
„Näe, võta,“ ütles isa ja ulatas tüdrukule toidukoti. Amy vedas raske toidukoti ja tiris sealt välja ühe sokolaaditahvli. Sealt murdis ta omale ühe tüki ja pistis selle suhu.
„Amelia,“ kutsus Clark elutoast. Damn, ta kasutas seda tooni. Tooni, millega teatatakse surmast, puhkusreiside ärajäämisest ja igasuguste keeldude jagamiseks. Not good.
Amy pistis oma pea veidi ettevaatlikult ukse vahelt elutuppa.
„Palun istu,“ ütles ta isa jällegi seda tooni kasutades ja osutas punasele tugitoolile. Amyle hakkas asi juba kahtlasena tunduma.
„Amy, nagu sa tead, siis on meie kompanii viimasel ajal suuri edusamme teinud. Meil on uusi partnereid paljudes osariikides ja meil plaanitakse ka luua uusi tehaseid,“ alustas ta isa sellisel toonil, nagu räägiks ta ilmast.
’Jõua juba asja mõtteni,’ mõtles neiu kergelt kulmu kortsutades.
„Niisiis mina lähen ülehomme konverentsile Ohios, kuhu ma jään ainult neljaks päevaks ja Marge tuleb siia sellel ajal elama,“ teatas Clark kiiresti ja hakkas ukse poole liikuma. Oiei, ta arvab väga valesti, kui arvab, et asjade kiire ettekandmine parandab asja.
„Mul ei ole lapsehoidjat vaja !“ protestis Amy raevukalt ja hüppas toolist püsti.
„Amelia, ( tüdruk märkas jälle oma täiseesnime kasutusse tulekut ) sa oled laps ja sa ei tohi ...“ alustas mees, kuid kaugele ta ei jõudnud.
„ Ma ei ole laps, ma olen 16 !“ karjus tüdruk vihaselt. Clark muidugi jäi kõikidele protestidele kurdiks.
„Ära vaidle minuga, ma olen juba Margega rääkinud ja ta tuleb siia,“ ütles mees kindlalt.
Clarkile paar raevukat solvangut saates, trampis tüdruk trepist üles oma tuppa ja virutas ukse valju pauguga kinni.

A/N; See kord siis tänud laulule 'When you look me in the eyes' Jonas Brothersilt. Kommentaarid on endiselt oodatud.

Suht hea .
Jah nagu alati , Anna oskab järjekaid teha .

Kena, mõnus lugeda.

3. Something is wrong with the moon.

A/N; Seekordne osa läheb laulule 'The Call' - Regina Spektorilt, mis on ka Prints Caspiani soundtrack. =)
Sorri, et see veidi lühike on.

Omaette vandudes prantsatas Amy tugitooli istuma.’ Ta koguaeg käitub nagu ma oleksin mingi imik! ’mõtles ta pahaselt. Neiu virutas ikka veel torisedes jalaga vastu lauda, kuid sai sellest ainult terava valu varbasse.
„Nüüd aitab!“ urises tüdruk ja tõusis püsti. Ta otsis oma MP3, joonistusploki, pliiatsid ja viskas need oma kotti, milles olid ka tema raamatud ning muu pudi-padi. Ta pani oma pluusi peale paksu kampsuni selga ja salli kaela. Ta otsis veel kapist oma vanad ketsid üles, pani need ruttu jalga ja võttis koti kätte.
Neiu pani oma ukse lukku.Ta teadis, et õnneks ei tule Clark teda paari tunni jooksul tülitama, sest ta isa ei tahtnud seista silmitsi vihase tüdrukuga.
Neiu tegi oma akna lahti ja hüppas sealt kuuri katusele, mis oli tal peaaegu akna all. Sealt ronis ta maha ja hiilis vaikselt läbi aia väravani. Värav laskis kuuldavale vaikse kriuksatuse, kui tüdruk selle avas, kuid õnneks ei olnud see piisavalt vali, et äratada kellegi tähelepanu.
Amy astus aiast välja, sulges värava ja hakkas mööda tänavaid pargi poole jooksma. Ta üritas küll lompidest läbijooksmist vältida, kuid lõpuks olid ta püksisääred ja ketsid ikkagi märjad.
Viimaks hakkasid Evergreen pargi puud ja silt paistma. Amy võttis tempot maha ja hakkas kergelt hingeldades läbi puude liikuma. Ta oli pargi lõunapoolses otsas, raamatukogu oli põhjapoolses.
Lõpuks jõudis neiu oma sihtkohta. Ta vajus istuma pargipingile parditiigi ette. Pargipingi kõrval oli tänavalatern, mis valgustas ümbrust. Amy võttis oma kotist joonistusploki ja pliiatsid ning hakkas otsima, mida joonistada. Ta vaatas puid, tiiki, pargist läbi looklevat konarlikku teed, aga siis järsku pöördus ta tagasi parditiiki silmitsema.
’Mida ?’mõtles ta hämmeldunult. Tiigi sile pind peegeldas tagasi mingisugust kuusõõri, nagu seest tühja täiskuud. Tüdruk vaatas üles ja nägi taevas täiesti tavalist noorkuud. Siis pööras ta tagasi tiiki vaatama ja nägi seal ikkagi kuusõõri.
Amy pani oma joonistusploki ja pliiatsid kotti, pani koti selga ning asus asja lähemalt uurima. Ta kummardus tiigi kohale ja silmitses kuusõõri.
’Äkki on seal põhjas midagi, mis ainult jätab mulje, et see tiik peegeldab kuusõõri ?’ mõtles tütarlaps ja kummardus veelgi lähemale veepinnale, et silmadega otsida midagi, mis võiks seal põhjas olla. Järsku kaotas ta tasakaalu. Ta jõudis ainult kiljatada, enne kui ta kukkus tiiki. Tal ei olnunud õhku ja ta valjus aina sügavamale. Amy üritas küll pinna poole rabeleda, kuid ta polnud kunagi ujumises väga hea olnud ning ta liigesed keeldusid külmas vees korralikult töötamast. Ta vajus aina sügavamale põhja poole ja ta hakkas uimaseks muutuma. Ta ainult mäletas, et kellegi käed haarasid temast kinni ja hakkasid teda ülespoole tõmbama.

HeaHea .

Ainult , et üks viga on : Lõpuks jõudis neiu oma sihtkoht. ja peaks olema : Lõpuks jõudis neiu oma sihtkohta .

4. Strange meetings.

Amy tundis, kuidas teda raputati ja hakkas vett välja köhima. Ta pööras enndast külili ja köhis veelgi rohkem vett välja. Lõpuks tõusis ta värisedes istukile. Tal oli väga külm, sest tal olid märjad riided seljas ja väljas puhus tugev tuul, mida ennem ei olnud.
„Kuidas sa sinna vette said ? Sa oleksid võinud ära uppuda!“ kuulis tüdruk ühte sügavat bassihäälset meest murelikult ütlemas.
Neiu avas oma silmad ja nägi ühte veidralt riietatud habemega meest tema kohale kummarduvat. Kui mees nägi, et tüdruk on teadvusel, siis taganes ta natuke.
Neiu uuris tema välimust. Mehel olid pruunid juuksed ja sama tooni habe, pruunid silmad ja ta nägu oli piisavalt meeldiv. Tal oli seljas must keep, mille alt paistsid kulunud riided ja nahast saapad. Tüdruku pilk jäi püsima mehe mõõgale ja neelatas valjusti
’Okei, ma panen nüüd oma silmad kinni. Nüüd hingan sügavalt sisse. Jah, just nii. Nüüd kui ma avan oma silmad, siis on see hull mõõgaga kutt kadunud.’
Neiu avas oma silmad. Ei mõjunud.
Mees oli vist märganud, et tüdruk ta mõõka vahib ja lausus: „ Rahune, ma ei tee sulle liiga. Juhul kui sa vaenlane pole.“ See viimane osa ei meeldinud tüdrukule.
„Vaenlane ?“ küsis tüdruk, hääl käre. Mees vaatas närviliselt ringi.
„Tule!“ käsutas ta tüdrukut ja ulatas talle käe, et Amy saaks ennast püsti ajada. Kuigi neiu ei usaldanud seda võõrast, ei olnud tal ka erilist valikut, kas minna kaasa või mitte. Ta oli mingis võõras kohas koos mingi võõraga ja ta tahtis mingisugust seletust sellele.
„Kes...?“ alustas tüdruk, kuid ei saanud oma küsimust lõpetada.
„Mitte praegu !“ sisistas võõras ja Amy otsustas ülejäänud teekonna kuhu-iganes nad lähevadki vait olla. Mees juhatas teda mingisugusesse metsa.
„Sinna !“ ütles mees vaikselt ja osutas puude vahele. Amy alguses ei näinud midagi, kuid pärast hakkas talle silma mingisugune varjualune. Võõras juhatas ta varjualusesse ja pomises midagi mingis arusaamatus keeles.
„Nüüd meid ei saa pealt kuulata. Kes sa oled ?“ nõudis mees.
„Ma ei pea sulle mitte midagi ütlema. Kes sa ise oled ? Kus ma olen ?“ küsis tüdruk vastu.
Mees ohkas.
„Me ei jõua ilmselt niimoodi kusagile. Kas proovime kordamööda küsimist ja vastamist ?“
Amy noogutas.
„Kui sa valetad, siis ma saan teada, nii et ära parem üritagi,“ hoiatas mees.
Amy alustas küsitlust.
„Kes sa oled ?“ küsis ta.
„Jasper, rändur,“ vastas mees.
’Uhuh, ma olen NII kindel, et see on su pärisnimi’ mõtles tüdruk.
„Kes sa oled ?“ küsis ennast ’Jasperiks’ kutsunu.
„Amelia Greens, kutsutakse Amyks,“ vastas tüdruk enesekindlalt. ’Sellest ei peaks ju mingit kahju tulema, kui ma oma pärisnime kasutan.’
„Kus ma olen ?“ küsis neiu. Jasper paistis olevat veidi üllatunud.
„ Sa ei tea, kus sa oled ?“ küsis mees, kuid vastas siis vastust ootamata. „ Sa olid kukkunud Isenstari järve ja praegu me oleme sealt veidi eemal metsas.“
„Isenstari järv ? Kus see veel on ? Kas see on Evergreen’i pargist kaugel ?“
„Evergreen’ i park ? Isenstari järv on Gil’ead’i lähedal !“
Mees sai vastuseks ainult tühja pilgu.
„ Impeerium ?“ Mitte midagi. „ Alagaesia ?“ Ikka tühi pilk.
Jasper ohkas.
A/N; Pärandi fännid - Enjoy !
Värk on siis selline, et Eragoni raamatuid ei ole meie maailmas olemas ja Amy pole Alagaesiast midagi kuulnud.
Seekord läheb osa laulule '4 AM Forever' Lost Prophetsilt.

A/N; Hei, siin jälle autor. See osa on kirjutatud palaviku, valusta kurgu ja tatise ninaga nii, et ärge midagi head lootke.
Seekordne osa läheb laulule ' Halo ' Beyonce'lt.


5. Different than home.


Amy vahtis üles puuokste poole. Ta lamas selili maapinnal varjualuse all. Ta ei teadnud, kui kaua ta seal liikumatult oli lebanud ning teda eriti ei huvitanud ka. Ta lihtsalt lamas.
Amy mõtted olid kõik üks suur sasipundar. Tüdruku aju lihtsalt keeldus seda uskumast, et ta on kusagil võõral maal. Ta käsivarrel oli mitu väikest sinikat sellest, et ta oli ennast mitu korda tugevasti näpistanud, üritades äratada ennast sellest reaalsest unenäost. Seni polnud sellel meetodil mingit edu olnud.
Neiu liigutas oma pead kergelt ja ta silmas puuokste vahelt kuud. Oma üllatuseks märkas ta, et taevas oli vanakuu.
’ See on kummaline. Alles oli ju noorkuu,’ ’ mõtles ta kulmu kortsutades. ’ Ma teadsin, et see koht on täiesti teistsugune, kui Inglismaa, aga ma poleks iial arvanud, et ka kuu on erinev.
Tõepoolest, see koht oli teistsugune. Amy oli palunud Jasperilt, et ta räägiks talle Alagaesiast ja mees tuli ta palvele vastu. Ta oli rääkinud neiule Impeeriumist sõjast, hullust kunigast, Vardjatest ja eri rassidest. Pärast oli Amy lihtsalt pikali viskunud ning tüdruku mõistus hakkas agaralt pihta selle jutu eitamisega. Clark oleks põhiliselt rabanuduse saanud, kui ta oleks teada saanud, et ta tütar viibib suvalise mõõgaga kutiga riigis, mida valitseb psühhopaadist türann. Õnneks oli Jasper aru saanud, et tüdruk vajab aega, et üksi olla ( või ei viitsinud ta napaka tüdruku seltskonnas viibida ) ning oli kusagile metsaserva poole valvet pidama.
Amy liigutas ennast nii, et tal veidi mugavam hakkaks ning otsustas veidi magada. Või vähemalt üritada magada.

„Tüdruk, ärka üles !“ ütles Jasper, kui ta astus puude alla, kus puhkas Amy. Mees oli tahtnud juba varahommikul teele asuda, kuid koos neiu ilmumisega pidi ta seda edasi lükkama.
„Ärka üles !“ proovis Jasper uuesti, kui märkas, et ta esimene katse tüdrukut äratada oli ebaõnnestunud. Ikka ei midagi.
Pärast veel mitut ebaõnnestunud katset mees raputas Amyt. Tüdruk kiljatas ja kargas metsikult püsti. Kui ta märkas, et tema juures oli Jasper, siis rahunes ta veidi.
„Miks sa seda tegid ?“ porises neiu. Jasper pööritas silmi.
„Sa keeldusid üles tõusmast. Siit oleks võinud mööda minna terve Galbatorixi armee ja sa poleks väljagi teinud.“
„Mis siis nii tähtis oli, et pidid mind niimoodi üles äratama ?“ mühatas Amy.
„Me asume teele.“vastas mees.
„Kuhu ?“ küsis tüdruk uudishimulikult.
„Algse plaani järgi peaksime me praegy suunduma Nienori jõe poole, kuid meie meestel on sinna jõudmisega olnud... takistusi,“ lausus mees ja kortsutas kulmu. „ Minu arvates pole meil muud võimalust, kui asuda liikuma Kirtani poole.“

Ma ei pane enam osasid siia, vaid need, kes tahavad edasi lugeda lugegu mujalt. http://hpfannid.forumotion.com/jarjejutud-f38/kiss-the-rain-t923.htm#54216