Bulletproof

Mu enda lemmikjutt mu jutudest!


1.



Tuul oli jahe ja puudelehed sahisesid iga järejekordse iiliga aina
kõvemini, kuid meid ei tohtinud see heidutada.Meie reeglites on see
kirjas.
Me seisime ringis nagu tavaliselt.
Ringil pole ju algust nii, et pean rääkima suvalisest kohast.
Kõigepealt Yella, tema mantel oli talle tihedasti ümber mässitud . Tema näost oli näha, et tal oli külm, kuid ta ei liigutanud.
Bellatrix, tema näost oli näha, et ta ei taha siin olla, aga ta siiski ei liigutanud vaid vaatas ringi keskel olevat tüdrkut.
Marissa, ta oli õnnelik. Isegi väga . Ta tõepooles säras ning tema sära andis ka tema kõrval seisvale Britnyle jõudu juurde.
Britny näost oli näha, et ta kardab.Ta hoidis käsi mantli all ning üritas teha vaprat nägu.
Ja,
siis mina - Ginny .Mul oli tõesti täiesti ükskõik. Mu näost peegeldus
see samuti.Mu mantel sahises kõige rohkem, kuna ma olen kõige peenem,
aga mu mantel on kõige laiem.
Ning nüüd, siis ringi keskel olev tüdruk. Ma ei tea tema nime. Tõesti ei tea, sest me ei vali oma ohvreid nime järgi.
Ta vaatas paaniliselt kõigile meile otsa. Ta ei teadnud ju midagi, aga mina teadsin.Ma teadsin, et Eliz jõuab kohe meie juurde.
Tundus, et teised teadsid seda ka, sest ringis tekkis hetkeline liikumine ja, siis jälle läks kõik vaikseks.
Ja, siis kõlas eemalt torupilli muusika ning puude vahele ilmus musta pika kleidiga naine-Eliz.
Ta oli kohal. Ma olin nüüd natukene hirmunud.
Eliz kõndis meie juurde ning vaatas meile järjest otsa.Nagu tavaliselt.
"Yella, sa oled kohal?Tore, sest oli ka viimane aeg." Ütles Eliz Yellale karmi häälega.
Yella noogutas hädiselt, kuid Eliz ei teinud sellest välja.
"Kas me - kas me praegu..?" Küsis Marissa rõõmsalt.
Eliz vaatas veel kõigile otsa, et teada saada, kes oli julgenud temalt midagi küsida.Nähes, et see oli Marissa vastas ta "Mitte praegu!Mine vii ta hurtsikusse, Ginny."
Ma kuuletusin käsule ning läksin ringi keskele ja haarasin seal oleval tüdrukul käest.Britny vahtis mind imetleva pilguga.
Ma tirisin tüdruku enda järel hurtsikusse.
"M-m-mis te minust tahate?" Küsis tüdruk kohe, kui olime Elizi vaateväljast läinud.
Ma ei tahtnud talle vastada.Ta oli nii noor. Kõigest viisteist ma pakun.Ma ei tahtnud, et ta teaks.
"Kes te olete?" Küsis ta natukese aja pärast jälle.
Ma
ehmusin ning pigistasin ta kätt päris kõvasti, saades aru mis ma teen,
lasin ma tal käest üldse lahti.Polnud enam vahet, olime niikuinii
hurtsiku ees.
"Mine sisse!" Vastasin talle karmilt.
Tüdruk läks sisse, ma kõndisin talle järgi.
"Kes te olete?" Küsis tüdruk uuesti, kuid veidi nõudvamalt, kui tavaliselt.
Ma vaatasin talle otsa ning võtsin ära oma kapuutsi .
Ta võpatas.Ma arvan, et ta ei suutnud uskuda, et minusuguse välimusega naine võib olla inimröövel - kes ma tegelikult pole.
"Ma arvan, et sa ei taha seda teada!" Vastasin talle kärsitult.
Tal olid suured rohelised silmad.Panin seda kohe tähele.Need olid tõesti ilusad.
"Ütle oma nimi?" Küsis tüdruk päris järsku.
Ma saatsin talle ühe oma vähestest naeratustest.
"Kutsu mind Bulletiks!"
Tüdruk naeratas ning tõstis oma käe, et minuga tutvuda.
"Mina olen Proofline.Kutsu Proofiks!"
Ma oleks tal käest kinni haaranud, aga kuulsin uksetaga samme.Ma vaatasin talle hoiatavalt otsa.
Mõne hetke pärast tuli uksest sisse Britny.
Ta vaatas mulle ja Proofile hetkeks otsa nagu oleks ta mõistnud ja lausus siis:
"Tule nüüd ometi!"
Britny lahkus.
Ma vaatsin Proofile hetkeks otsa ning läksin, siis Britnyle järgi.
_________________

I like it.
Edasi !

Tore, kui meeldib
Mul nii vähe osasi, et ei saa neid tihti lisada xD

Väga Hea