Äh, panin siis siia foorumisse kah (:
1.
Ma olen olnud alati teistsugune kui teised. Mind ei kutsutud kuhugi ning ega ma ise ka eriti ei pürginud. Ma lihtsalt teadsin, et ei sobi nende juurde. Mu klassis käis palju ägedaid kutte ja ilusaid tüdrukuid. Vähemalt nii kutsusid nad ise ennast. Ma ei näidanud kunagi välja oma nördimust ning kurbust. Ainult üks inimene mõistis mind. Mu parim sõbranna Kertu oli alati minu poolt, kuigi ka tema kuulus nende „kuulsate“ hulka. Minu elu muutusteaeg algas siis kui sain viisteist.
Seitseteist detsember algas minu jaoks täiesti tavaliselt. Ei saa öelda, et normaalselt, aga tavaliselt. Ma kõmpisin üksi kooli poole, sest Kertu oli haigeks jäänud ja rohkem mul sõbrannasid polnud. Tegelikult olin ma juba hilinemas ning lisasin kiirust. Mu seljatagant kostus hüüe, mis pani mind võpatama.
„Hei! Kuhu jooksed?“ Ma ei kavatsenudki vastata, vaid kõndisin kiiresti edasi. Tundus et poiss mu taga, tegi sedasama. Paanikaks polnud põhjust, sest ma teadsin et jõuan kohe kooli ja olen seal kõige eest kaitstud. Kõige füüsiliselt halva eest, sest vaimse halva eest ei saanud mind keegi kaitsta. Juba olingi koolimaja uksest sees, kuid minu jahmatuseks poiss järgnes mulle. Hüüdes jälle igasuguseid asju. Lõpuks nägi ta, et ma ei tee temast välja ning haaras mul õlast. Olin selleks hetkeks juba nii vihane, et käratasin „Mida sa minust tahad?“ Poiss hakkas naerma ning vastas pooleldi luksudes „Ma olen siin koolis uus. Tulin kaheksandasse ning vajan veidikene abi. Märkasin et tuled siia poole ning mõtlesin, et äkki saad aidata. Aitad siis?“ Ma ei olnud tema jutust eriti vaimustuses, kuid lubasin talle siiski abi anda, kui ta seda vajama peaks.
„Ma olen Kaur. Mitmendas sa käid?“ Üritas poiss kohe mingit teemat leida, mis tal eriti ei õnnestunud. Otsustasin talle ikkagi vastata. „Ma olen Keidi ja käin kaheksandas. Nii et oleme klassikaaslased.“ Kaur raputas kergelt pead – pidasin seda keeldumiseks ning tahtsin midagi öelda, aga poiss ei lasknud. „Oleme jah. On siin suured klassid?“ Sain kohe aru, et ta tahtis teada, kas meie klass on suur. Teised klassid teda ei huvitanudki. „Kaheksandas on kakskümmend kuus õpilast. Viisteist tüdrukut ja üksteist poissi – nüüd siis kaksteist poissi.“ Tundus et Kaurile sobis see arv täiesti, sest ta muutus veelgi rõõmsamaks. Märkamatult olime me jõudnud matemaatika klassini ning ma otsustasin kohe sisse minna, Kaur järgnes mulle.
Meie klassist olid kohal Siim, Jaanus ja veel mõned poisid ning tüdrukutest ainult Kaisa ja Kelly. Mitte keegi ei vaadanud minu poolegi, kui sisenesin. Üsna varsti nägid nad Kauri, Siim tõusis kohe püsti ning jooksis uustulnuka juurde. „Oh You Mees. Sa oledki see uus vä? Täitsa pael, kui lahe tegelane. Ma olen muide Siim.“ Kaur polnud sellist vastuvõttu oodanud. Poiss oli väga tagasihoidlik, kui sirutas oma käe tervituseks. Muidugi ei jaganud meie klassi poisid sellisest tervitusest midagi ning Siim virutas Kaurile hea matsu vastu selga. Kaur otsustas et peab midagi ütlema. „Tore, tore jah. Ma olen Kaur.“ Mulle tundus et Siimule siiski ei meeldinud Kaur nii palju, kui ta alguses näidata üritas, sest ta läks istus tagasi oma kohale.
„Kus siin vabad kohad on?“ Küsis Kaur arglikult. Ma punastasin, sest kartsin seda küsimust kõige rohkem. „Ainult minu kõrval.“ Kaur vahtis mind, aga ei öelnud midagi. Hoolimata sellest et Kertu mind mõistab, istuda ta minuga ei taha. Ma istun kõikides klassides üksinda. Kuna meie klass on kooli kõige suurem , jääb matemaatika klassis ainult üks koht üle. Koht mille hõivas nüüd Kaur. Mul polnud tema vastu midagi, aga ma kartsin et temal võib minu vastu midagi olla.
Aegamisi täitusid klassis kohad. Paljud tundsid Kauri vastu huvi, kuid mitte eriti pikalt. Lõpuks helises tunnikell ning klassi hakkas tekkima aeglaselt vaikus. Õpetaja lehitses oma päevikut ning märkis puudujad ülesse. „Kes täna puudu on?“ Meie klassi iludus arvas et tema peaks vastama ning ta ütles „Ainult Kohuke on puudu.“ Muidugi ei saanud õpetaja aru, kes see Kohuke on. Varem ei saanud mina ka aru ja pidasin seda Kertu jaoks ülekohtuseks, aga hiljem sain teada et see pidi „vägev“ hüüdnimi olema. Otsustasin õpetajale olukorda selgitada. „Puudu on ainult Kertu.“ Õpetaja märkis selle ära ning alustas tuima näoga uue osa seletamist.
Ma arvan et peale meie klassi nohiku Joanna, ei kuulanud teda küll keegi. Isegi mina, kes muidu üritab enam-vähem kõike tähele panna, ei üritanudki midagi kuulata ega aru saada. Kaur lehitses õpikut ega teinud samamoodi õpetaja jutust välja. Klassi populaarsed saatsid üksteisele kirju. Üks kiri maandus meie lauale ning ma igavusest kiikasin seda.
„Äääh, Sa oled ikka niiiii Pihvv ju. Selline mjuusi.“
Ma enam-vähem sain aru, mida sellega mõeldud oli, kuid sellegi poolest käis see mulle närvidele. Kui see oli mõeldud Kaurile – kindlasti oli - , tundus see mulle nii ebaõiglane. Minu jaoks oli Kaur mulle nagu omand, sest ma olin temaga esimesena kohtunud ja nüüd üritasid teised plikad teda minult ära võtta. Mis sest et ta tegelikult polnudki minu oma ja võis suhelda kõikide oma klassikaaslastega, mina ei saanud sinna midagi parata. Serena naeris eriti kõvasti, kui nägi et mina olin selle kirja läbi lugenud. Muidugi sai ta õpetaja käest õiendada, kuid minu arust sellest ei piisanud. Ta oli suutnud mulle – seekord küll mitte tahtlikult – jälle halba teha ning mingi õpetaja õiendamine seda ei paranda.
Vahetunnikell helises ning ma pani automaatselt oma asjad koti. Ma ootasin paar hetke ning kõndisin siis otse Serena juurde. Tüdruk passis mind imestunult, ma ei rääkinud tavaliselt nii kõrge taseme inimestega. Hetk hiljem sai ta oma hämmastusest üle ning pistis käed puusa. „Mida sa tahad?“ Ma üritasin naeratada, kuid välja tuli mingi grimass. Serena muigas, ma ei teinud sellest välja. „Ainult sinuga natukene rääkida.“ Serena hakkas nüüd naerma, kuid vastas üsna tõsiselt „Minugi poolest.“
Pealeht 
Pealkiri: Tulipunaneroos/1.osa 
Püh Apr 19 2009, 09:33
