Libahundid.

Elas kord tüdruk, nimega Kerli. Kerlile meeldis lugeda jutte libahuntidest. Ta armastas väga libahunte ning proovis neist kõike teada saada. Ta otsis internetist palju infot. Ta tahtis saada samuti libahundiks. Tema vanemad on surnud. Kerli oli 14 aastat vana ning tal oli ema-isa pärandatud maja. Libahundid teatsid Kerli saladust, et too libahundiks saada tahtis. Sama küla üks libahunt teadis samuti. Ta rääkis omaette.
"Mis oleks kui paneks talle libahundi loitsu peale, et ta saaks nii inimene, kui ka libahunt olla...." Lausus ta iseendale.
Ta mõtles, kuidas seda teha. Ta vaatas oma loitsuraamatut ning siis lausus ta imelikud sõnad.
Järgmisel hommikul oli Kerlil imelik tunne. Ta vaatas oma käsi nind nende asemel olid süsimusta karvaga käpad ning teravad tumedad küüned. Ta vaatas oma jalgu.Need olid ka süsimusta karvaga kaetud ning samuti ka teravate küünistega. Ta kõnis peegli ette. Ta nägi oma koonu, kollaseid silmi ning karvast keha.
"Lõpuks ometi täitus mu unistus! Nüüd jätan ma oma maja maha ning hakkan koopas elama." Lausus ta.
Ta läks välja mäekünka juurde ning hakkas kaevama. Ta kaevas sügava koopa ning tegi sinna kodust kaasa võetud telliskividest ahju. Ta tegi ahju tule alla ning heitis ahju ette magama.


Jätkub...