SURNUD EI TULE TAGASI (UUS VERSIOON)

Eee.. ma olen natuke juttu täiendanud, paremaks muutnud (vist).. loodan et see versioon meeldib Teile rohkem. Ja ma tean, et mul on kindlalt kirjavead, kannatage ära nii kaua kuni ma selle enda eesti keele õpetajale lugeda ja parandada annan. Aitäh kõigie tähelepanu eest. Loodan, et meeldib.

Proloog:
Algus

Mina olen Samaya, täiesti tavaline 18 aastane tüdruk. Mul on pikad tume blondid lokkis juuksed ja lehe rohelised silmad, silmad ja juuksed, olen ma enda emalt pärinud ja oma pika kasvu inimeselt, kes ema ja minu juurest jalga laskis, kui ma kõigest olin 5 aastane. Ma ei ole puhas ameriklanna, ma olen iiri indiaanlane see tähendab, et ma olen poolenisti iirlane ja poolenisti indiaanlane. Mu ema oli Kachin'i hõimust, pikkade tumedate juustega ja pruunide silmadega ja tõmmu nahaga ning see „isa“ inimene oli punaste juueste ja tedretähnidega pikk mees - väidetavalt iirlane. Mul olid õde Isabell ja vend Jake. Meil oli Phoenixis ilus suur maja, mu tuba oli kõige päikesepaistelisem, mu vanemad olid edukad, isa oli tippadvokaat ja ema oli helilooja ja kohviku keti omanik. Meie elu möödus ilusti, me kõik olime õnnelikud. Igal õhtul vaatasime elutoas koduvideosid ja jõime teed. Sünnipäevadel käisime kõik koos restoraanis ja loomaaias. Koolis ei ole mul veel kunagi pahandusi olnud, ma olen viieline. Ma olin enda klassi president, ma olin õpilasomavalitsuses. Ühesõnaga mul oli kõik mis ma kunagi tahtnud endale tahtnud olin, kuni - juhtus see.

***

„Sammy!!! Me jääme veel nii kõik lennukist maha, tule alla juba. KOHEE!!“ karjus mu ema alumiselt korruselt koridorist, hommikul mil ma pidin Springsi Miranda ja ta perele juurde minema suvevahe ajaks, sest ema ja teised olid otsustanud vanaemale küll minna Iirimaale. Ma tõmbasin endale teksased jalga, viskasin pluusi selga, tirisin koti endale õla peale haarasin kohvri ja läksin esimesele korrusele. Koridor oli täis kotte ja kohvreid, Izzy käekott kukkus mulle pähe, kui ma enda käekotti nagisse riputasin „Kurat, Izzy,“ röögatasin ma ning hõõrusin vihaselt kohta kuhu oli see Izzy telliskive täis käekott kukkunud ja virutasin vihaselt jalga käekotile, mis mu suure varba valutama pani. Koridor oli suur, pruunides toonides seinad, põrandal oli tumepunane koridorivaip. Seintele olid meie pere tähtsad sündmused jäedvustatud: esimesed koolipäeva pildid, kõigist meist kolmest, Jake’i esimene pesapalli mäng, empsi ja papsi pulma pilt, Izzy ja minu moeshow pildid, iga tähtis sünnipäev, suguvõsa kokkutuleku gruppi pildid jne. Kui ma mööda pikka koridori elutuppa jõudsin, vaatasid Jake ja paps telekat, emps koristas parasjagu söögilauda ja Izzy pahteldas ennast suure peegli ees ja jõi Coca-Colat.
„Izz, sa muud ka teed kui pläkerdad ennast selle sodiga? Minu ajal küll tüdrukud nii palju ennast ei meikinud. Sa oled niigi ilus ju. Pane need asjad nüüd ära ja aita mul nõud mainasse panna. Oh ometigi! Oli ka aeg, hommikust, kullatükk!“ vatras ema pahaselt Izzy’le peeglist otsa vaadates, mind nähes lõi ta käed kokku ja pööritas silmi.
„Emps, saad saa aru, mu näo nahk ei meeldi mulle, sellepärast ma ennast nii palju meigingi. Hommik Sammy!“ kaitses ennast Izzy ja mind märgates hüppas tooli pealt maha ja tuli mind kallistama.
„Izzy sa võiksin enda telliskive täis olevat käekotti põrandal hoida või ilusti nagisse riputada, see kukkus jälle mulle pähe, kui ma enda kohvrit ja seljakotti ära panin. Ma saan veel niimoodi aju kahjustuse või veel hullem..SURMA,“ naeratasin ma, sest Jake, paps ja emps naersid südamest, kui ma Izzyle silmi kissitades otsa vahtisin. „Ausõna, paps-emps olge vait! Jake pane oma pudru mulk kinni! Ma viskan sulle selle vastu pead, vaatame mis näo sa siis teed,“ pööritasin silmi ning haarasin diivani pealt lähima padja ning viskasin sellega Jake’i.
„Okei rahvas me peame hakkama liikuma. Jake, Sammy! Lõpetage see jagelemine nüüd ja hakkame liigutama,“ ütles isa ja selle peale, kui Izzy papsile Ma-küll-ei-hakka-mingeid-Jake’i-higist-haisvaid-kotte-tassima-tassigu-ise pilgu saatis ütles paps kohe: „Jah sa ka Izzy, sa aitad ka kotte autosse tassida."
"Sul ei kukku käed otsast ära,“ lausus ema pahaks panevalt Izzy reageeringut, kui emps talle kurja pilgu saatis ja veel kord talle ütles, et kotte tuleb autosse tassima hakata.
„Emps, Izzy ei sa ju kotte aidata autosse tassida. Murrab veel mõne küüne ära, sellel me küll juhtuda lasta ei tohi,“ keksis Jake Izzy ees oma küüsi vahtides koridori ning haaras minu kohvri, suure spordi koti ja läks neid autosse vedama.
Kui me lennujaama jõudisme, lõõskas päike kõrgelt ja kuumus oli tappev. Ma olen õnnelik, et siit mõneks ajaks minema saab, see kuumus tüütab ka kunagi ära. Nii kaua kuni meie empsi ja Izzyga lennujaama kohvikus iiri kohvi ja šokoladi kooki nautisime jõudsid paps ja Jake süüa suured praed, kui kõik olid lõpetanud hakkasime liikuma, sest minu lend väljus 30 minuti pärast.
„Ole siis tubli tüdruk ja kuula Miranda ja Bradi sõna, eks? Varsti näeme, tibuke,“ ütles emps ja kallistas mind nii kõvasti, et ma peaaegu oigasin.
„Emps jäta meile ka mida kallistada,“ naeris Jake ja sikutas empsi minust eemale ja kallistas mind.
Siis kallistas mind paps ja lõpuks ka Izzy „Vaata, et sa Davidit korralikult kiusad ja tervita minu poolt Maryt ja Lizzy. Kallis oled, väike õeke,“ sosistas Izzy mulle kõrva mind kallistades. „Armastan sind!“ Nüüd ma juba nutsin, kallistasin kõiki veel.
„Tervitage minu poolt kõiki, eriti vanaema,“ ütlesin ma neile korda mööda otsa vaadates.
„Ära nuta, kullake me näeme varsti jälle,“ ütles ema ja hakkas mu pisaraid mu põskedelt pühkima. Ma naeratasin neile ja astusin check-in’i. Millegipärast ma tundsin, et ma näen enda pere viimast korda ja see tunne hakkas vaikselt mu südamesse auku uuristama ning mul tuli nutt kurku. Ma keerasin end ümber ja lehvitasin neile veel ühe korra aga seekord elu eest.
Siis ma veel ei aimanudki, et ma tõesti näen neid viimast korda. Et Izzy ja Jake kallistavad mind viimast korda elus. Et emps pühib viimast korda mu põskedelt pisaraid. Et paps viimast korda naeratab mulle ja kallistab mind nii, et mu kopsud õhku nõudes kisama hakkavad. Nüüd on nad läinud aga minu elu peab kahjuks edasi minema. Ma olen igaveseks ilma enda kohutavalt häirivast suurest vennast, kes oli alati valmis kuuli ette minu pärast hüppama ja mulle kärnkonna voodise tooma “sünnipäeva kingituseks“ ja kõik, mis ma kuulsin, kui ma küsisin põhjust miks ta seda tegi, oli see, et äkki sel aastal leian ma enda printsi valgel hobusel, see ärritas mind igakord aina enam aga see ajas ka samas naerma.
Miski ütles mulle mu sees, et ma ei näe neid kolme nägu enam. Ja see mõtte tõi jälle mu silmi pisarad.

Esimene peatükk:
Lennuk ja hiigel maja

NIISIIS OLEN MA NÜÜD LENNUKI PEAL, SILMAS NUTMISTEST PUNASEMAD kui mõnel tänava parmul ning sisimas selline tunne, et ma tõesti ei näe enda perekonda. Kuna isa keeldus ostmast mulle esimeseklassi piletit siis olen ma sunnitud siin turisti klassis kopitama tervelt 2 väga väärtusliku tundi enda väga väärtuslikust elust. Siin lennukis ringi vaadates, tunduvad inimesed täiesti tavalised, mõned kuulavad huviga kuidas stjuardess näitab, kuidas päästevesti kinnitada ja hapniku maski kätte saada, üks tüdruk lõugab oma ema peale, sest ta peab pool suve vanaema juures veetma enda perekonnaga. Üks vanapaar arutab, miks tänapäeva noored nii hukas on. Noo muidugi nagu nemad poleks kunagi enda emaga tülitsenud ja talle öelnud, et vihkab oma pere ja kolib minema nende juurest nii pea, kui selleks võimalus tekib. Kõik teismelised teevad seda, see on ju nii normaalne. Selles kahest tunnist saab mu kõige igavam ja kohutavam aeg.
Ma eksisin, rängalt. Ma istun ühe üli kuuma kuti, Matthew kõrval ja ta isegi rääkis minuga, sest (kuidas ma muidu ta nime teaks) kuna ma võpatasin, kui lennuk startima hakkas. Mina jobu nagu ma olen muidugi kiljatasin ja rabasin istme käetoest aga tüübi käsi oli juba selle hõivanud.
„Oihh, vabandust,“ laususin ma häbelikult ja tundsin, kuidas mu põsed õhetama lõid ning panin kiiruga käe endale sülle.
„Pole midagi, ma ise kardan ka seda õhku tõusmist ja maandumist,“ teatas ta naeratades oma täiusliku säravvalget naeratust.“ Muide, ma olen Matthew, sõbrad kutsuvad mind Mattiks,“ ütles Matt ja sirutas oma kergelt lihastes tõmmu käe.
„Ma olen Samaya, sõbrad kutsuvad mind Sammyks,“ noogutasin ma, ikka veel üllatunud, et ta minuga räägib ja naeratasin kahtlevalt. Sel hetkel hakkas minu selja taga istuv poiss oma Nindendot klõbistama ja siis küsis Matthew mult “Kuhu sa lendad, kui see saladus just pole?“
„Ma sõidan Mobile ja sealt Magnolia Springsi, tädi perele külla suveks,“ vastates valasin klaasi apelsiinimahla, mis ei olnud eriti värske, külm see ammugi polnud. Ja siis ta naeratas jälle oma täiusliku naeratust ja lausus “Magnolia Springsi? Lahe, ma elan Springsis noh elasin.“
Sel hetkel pidi alpesiini mahl mulle kurku jääma ning ma ei suutnud uskunud oma kõrvu, võibolla mul veab ja näen teda suve jooksul. Minu kõrval istuv tüdruk hakkas Witchi lugema ja ta ema otsis kotist mingi kilekoti välja, kus paistsid olevat mingid kodus tehtud võileivad ja küsis oma tütrelt, et kas ta süüa tahab, tüdruk raputas. Ma tean, mis see tüdruk tundis, mõtlesin ma endamis sellele tüdrukule kaasa tundes. See on nii piinlik, kui emad nii teevad. See peaks seadusega keelatud olema, sest see on piinlik, piinlik.
Selle ajaga oli kell juba jõudnud pool 12 saada. Järgmisel hetkel teatas stjuardessi hääl peakohal olevatest kõlaritest „Lugupeetud reisijad, me oleme jõudnud Mobile'i. Siin päike paistab ning sooja on +32 kraadi. Palun kinnitage rihmad, me hakkame maanduma. Täname, et valisite American Line'si ja meeldivat siin viibimist.“ Ma hakkasin oma rihmu otsima paanikas ja kui ma selle kuidagi käega kobades üles lõpuks leidsin olin ma juba jõudnud paanikasse sattuda ja ma ei saanud rihmu kinni. Äkki teatas mulle Matti hääl „Rahu, ma aitan sind.“ Ja siis ta võtis mu rihma ja pani selle kinni, ma ei suutnud Matti poole vaadata, nii ma vaatasin üht armast punaste väga lokkis juustega umbes 4 aastast tüdrukut, kes oli röökima pistnud, kuna ta Barbie oli tagasi kotti pakitud.
"Nii, korras," teatas Matt, kui ta oli mu rihma kinni saanud. Mina oskasin öelda ainult „Eeemm, a-a-aitähh.“ Ja järgmisel hetkel ma jälle kiljatasin aga õnneks seekord ma ei krabanud kramplikult käetoest kinni. “Kõik on ju korras, me oleme veel täitsa elus,“ rahustas Matt mind. Ma imestan, et ta nii rahulik oli, kui ta 2 tundi tagasi, kui me õhkutõusime sama kramplikult kinni hoidis. Aga nüüd, oli ta täiesti rahulik. Püüdis vist vapper olla. Kui me juba ooteruumis olime, otsis Matt midagi taskust. Kui ta käe taskust välja sikutas oli tal käes pastakas ja kortsus tšekk, ta keeras sellel valge poole ja kirjutas midagi ja siis ulatas selle mulle. „Helista mulle, kui sul tädi juures igav hakkab, lähme kinno või midagi,“ lausus Matt naeratades ja lehvitas mulle hüvastijättuks ning sammos oma ema ja isa juurde.
Mina šokist rabatud tobujuss, seisin vist päris tükk aega seal samas kohapeal, sest piletikontrolör tuli minu juurde „Preili, kas teiega on kõik korras?“
„M-m-minuga on kõik korras,“ raputasin ma pead ja vastasin kenale mustanahalisele naisele otsa ja keerasin otsa ringi, ise veel šokis, et ma just olin saanud kellegi telefoni numbri.
Ooteruumis ootasid juba mu tädi perega. Tädi kallistas mind ja küsis „Kuidas lend läks?“ Ma naeratasin ja vastasin „Eem..hästi, välja arvatud hetkel mil lennuk õhku tõusis ja maandus. Teate küll, milline jänes ma selliste asjade suhtes olen,“ tuletasin ma neile muiates meelde. Kui ma tädi Mirandast lahti lasin, nägin ma ülejäänuid tädi Miranda pere mulle otsa vahtimas ja noogutamas. Ja siis lausus onu Brad “Väga lahe, et sa terve oled ja kohale jõudsid. Lähme otsime nüüd Sammy asjad kokku ja hakkame Springsi sõitma. Meil on vaja veel kaks tundi autos loksuda.“
Ja me hakkasime pagasilindi suunas lonkima. Mirandal ja Bradil on kolm poega ja kaks tütart. Davidi, mu kõige vanem nõbu haaras mu käes oleva seljakotti tehes suured silmad, kui ma seljakotti käest lasin ja küsis mult „Issver, mis sul siin kotis on?Võtsid Nevadast liiva kaasa?“
„Ei,“ vastasin ma silmi pööritades „kõigest ühe väikse tuletõrje hüdrandi.“ Vahepeal võib see David tõeline tüütus olla. Ülejäänud kamp Elizabeth, Mary, Kevin ja Justin, Miranda ja Brad ainult naersid selle peale ja me hakkasime lennujaama pea väljapääsu suunas kõmpima. Järgimsel hetkel korjasid Kevin ja Justin mu kotid pagasilindilt ja viskasid need üle õla nagu oleksid need tühjad olnud. Aga kuna ma tean, et need ei olnud tühjad, sest ma ise pakkisin igaksjuhuks kogu oma garderoobi neisse kohvritesse, siis ma tean, kui rasked need on. Samal hetkel küsis, Mary mult “Kas see kena kutt oli Matthew Maccon?“
Ma hakkasin just talle ütlema, et ma tean ainult, et ta nimi on Matthew, kui Lizzie juba ütles „Jah, see oli küll tema. Ma kuulsin, et ta käis selle Sharoniga, tead küll, see blondiin, kes ennast üles poos, kui Matthew ta maha jättis.“
„Misasja?!“ ei suutnud ma just kuuldut uskuda.
„Jaah, see oli kõigile kohutavaks uudiseks. Kuigi ma ei olnud eriti kurb, kui kuulsin, et see loll, ülbe blondiin ennast üles poos."
„Hey!" saatis Brad Lizzile kurja pilgu ja näpistas enda tütart, kui too kadunukesest nii rääkis. Kuid Lizzie kehitas ölgu ja hõõrus seda kohta, kust oli Brad näpistanud teda ja jätkas."Pärast Sharoniga juhtunut muutus Matt täesti teiseks inmeseks. Ilmselt ta tuli enda vanaema juurest tagasi koju, muidu tal sellist kohvrite hunnikut poleks olnud. See oli 5 aastat tagasi, pärast iga aastast lõpuballi, kui see blondiin ennast üles poos.“ Vastas ta mu küsivat pilku märgates.
Kahe tunni pärast jõudsime Magnolia Springsi, kuna ma olin magama jäänud, hakkas keegi mind metsikult raputama, et ma üles ärkaksin. “Sammy!“ hõikas tädi Miranda hääl, ilmeslt nad olid juba tükk aega mind üles üritanud ajada, sest mu seljakott ja ka mu teised kotid olid juba kusagile viidud.“Sammy, äratus, me oleme kohal,“ teatas mulle Justini hääl.

Teine peatükk:
Taevast ookeani põhja

KUI MA SILMAD LAHTI TEGIN, PAISTIS VÄLJAS PÄIKE, MA TUNDSIN kuidas päike mu jalgu küttis kuna mul olid tume sinised teksased jalas. autost välja ronides lõin ma pea ära. Kui ma oma peast kinni hoidsin ja uimaselt ringi vaatasin ei näinud ma mitte pisikest puumaja metsa sees, vaid suurt punast maakivist maja ja küsisin enda sugulastele otsa vaadates „Mis juhtus majaga metsa sees? Maha põles? Või järv ujutas üle?“ Ilmselt oli see loll küsimus, sest Justin ja David hakkasid nii pea naerma kui maolin suu kinni pannud. David aga raputas pead ning lausus „Ei midagi sellist. Emps sai linnas parema tööpakkumise ja loomulikult ei saanud meie sellele vastu, kui oleks tahtnudki. Siit on palju mugavam Daphnesse kooli sõita ning kui ma ei saa ise kooli minna, tuleb koolibuss täiesti ukse taha.“
Justin noogutas ja ütles „Paps otsis nii suure maja kui võimalik, sest iga suvi oled sa ju tavaliselt meie juures. Ja suguvõsa kokkutulek toimub iga 5 aasta tagant meie juures.“ Miranda hõikas rõdult „Poisid, juhatage Sammy enda tuppa. Kui sa oma asjad oled lahti pakkinud, siis saame sööma hakata. Ma loodan, et sa ei ole taimetoitlaseks hakkanud, sest Brad teeb pastat ja poisid hakkavad liha grillima.“
Justin alustas see peale protesti „Ma alles grillisin eile, nüüd on Davidi või Kevini kord,“ Justini protestis välja tegemata hõikasin ma Mirandale „Ei, ma ei ole taimetoitlaseks hakanud.“ Ja Miranda naeratas mulle ja viipas käega, et me majja läheks. David pööritas silmi ja hakkas maja suunas kõmpima, trepini jõudes haaras kaks kotti endaga kaasa. Ja hõikas „Kuulge, äkki liigutaks nüüd ennast. Ma ei jõua ka ju lõpmatuseni neid kotte käes hoida, neisse on vist tõesti tuletõrje hüdrant ja jumal teab mis veel pakitud.“
„Kas ta selle ära ka unustab kunagi?“ küsisin ma Justinilt, Davidi poole vaadates.
„Ilmselt mitte aga lähme nüüd. Ma loodan, et Mary või Lizzie sulle enda tuba näitab, sest ma pean muru niitma hakkama, David läheb bändi proovi minema ja Kevin hakkab grillima nagu sa ennist kuulsid.“ Nii, et tänane grillija oli otsustatud, kuigi ma kahtlesin, kas Justin teadis üldse, et tema grillima peab hakkama.
„Kas ma saan endale täiesti isikliku toa selleks suveks?“ küsisin ma imestunult maja suunas vantsides.
„Jaah, saad küll. Sinu toal on isegi isiklik vannituba. Mary küll tahtis endale seda tuba aga emps ei andnud järgi ja nii saad sa endale maja kõige mõnusama toa, väljaarvatud empsi ja papsi tuba, mis on mega suur.“
Ma astusin uksest sisse ja mõistsin, et maja on seest veel suurem, kui väljast paistab. Otse uksest paar sammu eemal on suur tammepuust keerdtrepp, koridori seinad olid helesinine ja põrandat kattis hele pruun parkett, uksest sisse astudes paremat kätt oli suur puust kapp, kapi kõrval oli suur valge peegel, peegli vastas oli riide nagi, seintel ripusid fotod. Sel hetkel, kui ma enda jaki nagisse riputasin nähes suurt vaeva, sest viie inimese jakid olid juba suurem osa riidenagist okupeerinud, tormas Miranda meie juurde, pisarad mõõda põski alla jooksmas ning lausus vaikselt.
„Mul on sulle üks väga halb uudis.“
„Räääägi,“ venitasin ma ettevaatlikult kulmu kortstades ja ma tundsin, kuidas ma värisema hakkan.
„Lennuk, milles su vanemad ja õde-vend olid, k-k-kukkus ookeani.“
„Kas....nad ikka jäid ellu?“ küsisin ma kiiresti ja ma tuntsin, kuidas hirm minusse vaikselt hiilis. Miranda raputas aeglaselt pead. Sel hetkel tundsin ma, kuidas kõik ringi käima hakkas. Ma tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski veerema hakkasid.
“Mitte keegi ei jäänud ellu, lennuk kukkus alla Atlandi ookeani vahetult enne Iirimaale jõudmist. Ilmselt ütlesid lennuki mootorid üles.“
„Äkki see ei olnud see lennuk milles nemad olid? See peab olema väga suur ja jube eksitus. Mu pere, nad ei saa olla surnud. SEE EI OLE VÕIMALIK!“ karjusin ma segadusse sattudes, hirmust halvatud, et see võib nii olla.
„Kahjuks ei ole see eksitus, see oli sama lennuk mille peal olid ka nemad,“ ütles Miranda läbi pisarate ja nuuskas nina. Ma ei tahtnud seda uskuda aga ma olin seda ette aimanud. See uudis pani mind üle kogu keha värisema ja ma tundsin, kuidas mu jalad äkki nõrgaks muutuvad ja ma vajusin seina äärde ning Miranda ja Justin istusid kumbki ühele poole mind. Miranda võttis minult ümbert kinni ja ütles vaikselt.
“See on kohutav ja ma tean, et sul on hirm, kohutav hirm nagu minulgi, kui teie vanaema suri. Ka mina olen kurbusest ogaraks minemas, see on nii õudne, et nad läinud on. Lapsed ei peaks enda vanemaid ja õdesi-vendi matma. Aga me oleme kõik sulle toeks, sa ei pea seda üksi läbi elama.“
Me istusime seal koridori põrandal päris tükk aega, sest Brad tuli Justinit otsima, et ta muru niitma hakkaks. "Mida te siin koridori põrandal istute?" küsis ta imestunult.
Nii pea kui ta küsimuse oli esitanud sai ta aru miks me koridori põrandal istume - ta märkas meie pisaratest märgi ja punaseid nägusid talle otsa vaatamas. Justinil oli selline nähu eest, et hakkab kohe ka nutma.
"Kas kõik on korras?" küsis Brad meie juurde istudes.
"Mulle helistati just natukese aja eest ja teatati, et Lillian, Jake, Isabell ja Micheali lennuk kukkus alla ja nad said surma," nuuksus Miranda.
"Issand jumal, see on kohutav," ütles Brand ning istus minu ja Miranda vahele ning võttis mõlemal ümbert kinni. "Mul on väga raske seda uskuda, see on kohutav. Mul on nii kahju, Sammy."
See aeg, mis me seal neljakesi põrandal istusime ja ma hüsteeriliselt nuttsin, olid kõik juba sellest teada saanud.Kui mul tuli meelde, et ma pean enda asjad lahti pakima ning Justinile meenus, et ta peaks muru niitma. Aitas Brad minu ja Miranda püsti ja vaatas tõsiselt Justinile otsa ning lausus vaikselt: „Justin ole hea ja ole Sammy juures. Ta vajab seltsi praegu.“ Justin noogutas enda isale ning me hakkasime trepist üles minema.
Kui me trepist peaaegu üles olime jõudnud, jooksid Mary ja Lizzie meile vastu, mõlemal jooksid pisarad mööda põski alla.
„Ohhh Sammy, meil on nii kahju,“ sõnas Mary ja kallistas mind.
“See on nii kohutav, “ ütles Lizzi, mind veel kõvemini kallistades ja mu pisaraid ära pühkides. Mul on vedanud, et mul on sellised nõbud. Ma armastan neid kõiki väga ja nii uskumatu, kui see ka pole, armastan ma ka Davidit, temaga ma ju kasvasin koos üles. Kui mu päris paps meie juurest jalga laskis ja me emaga Springsi kolisime, Miranda juurde. Ma olin siis 5 aastane ja David oli 8 aastane. Tüdrukud võtsid mult ümbert kinni ja talutasid mind enda tuppa, Justin avas mu toaukse. Tuba oli heledates toonides seinad beežikad, seinal tantsisid praegu päikese kiired, sest aken oli lahti ja tuul puhus aknast sisse. Põrandat kattis heleroosa vaipkatte, kui ma tuppa astusin, nägin esimese asjana hiiglama suurt valget baldahhiinvoodit. Tüdrukud lasid mu voodi peale istuma. Ma hakkasin toas ringi vaatama, kogu mu toas olev mööbel oli hele. Mõlemal pool voodit oli väike öökapp, öökapi peal oli laualamp. Vasakul öökapil oli meie suguvõsa grupipilt - seal nad olid kõik, mu ema Lillian, mu kasuisa Michael, kuigi ta oli mulle rohkem isa, kui see inimene, kes meie juurest jalga lasi. Vend Jake, õde Isabell ja mina, Miranda, Brad, David, Justin, Kevin, Mary, Lizzie, vanaema Margareth, vanaisa John, mu teine tädi Jessica, onu James, Maddy ja kaksikud poisid Chistopher ja Sebastian. Sebastiani naine Charlotte ja nende pisike tütar Kelly. Kõigil muretud ja naeratavad näod peas, teadmatud tulekul olevast katastroofist, mis muudab meie kõigi elud samas, kui mõnede elud lähevad edasi samat teed. Ei ole vähemalt ühe elu enam kunagi sama. Paremal oleval öökapil oli tavatelefon ja paar raamatut.
„Kas sa tahad midagi juua?“ küsis Justin mult, kui ta mu kotidega tagasi üles jõudis.
„Jah, too talle midagi magusat. Räägitakse, et šoki, mille Sammy saanud on leevendab natuke magus,“ seletas Mary meile, tark ja peas nägu nagu oleks ta kohe naerma hakkamas. Justin noogutas ja lahkus toast.
“Kas me aitame sul asju lahti pakkida, niikaua kuni Justin sulle juua toob?“ jätkas Lizzie mu kottidele pilku visates.
“Ahh, ole normaalne Lizz, see asjade lahti pakimine võib oodata nii kaua kuni Sammy jälle midagi teha tahab,“ lausus Mary ja virutas enda õele Cosmopolitaniga vastu pead.
“Ei, kõik on nii korras, kui hetkel olla saab.“ Keegi koputas uksele „Sisse,“ ütlesin ma. Kui uks lahti läks, astusid Kevin ja David sisse ning kukkusid mind kohe kallistama.
„Ma helistasin Jasonile ja teatasin, et ma ei tule täna bändi proovi. Mees oli suht pettunud aga sai aru,“ teatas David ja istus minu kõrvale voodi peale. Siis tuli Justin käes 6 klaasi ja suur pudeli Sprite'iga „Emps teatas mulle, et me võiks poodi minna. Ta avastas, et piim, kurk, paprika ja tomatid on otsa saanud ime väel,“ seletas Justin ning ulatas meile klaasid ja valas Sprite'i kõigile.
***
Hiljem, kui Spride’i pudel lõpuks tühjaks sai, suurem osa jõid poisid ja mina ära. Ma sain piisava suhkru laksu kätte ja mul hakkas natuke parem. “Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma teiega kaasa tulen?“ katkestasin ma saabunud vaikuse, kõik pöörasid mulle murelikud pilgud.
„Oled sa ikka kindel, et sa meiega poodi tahad kaasa tulla. Äkki sa tahad natuke üksi olla?“ küsis Mary mult minus natuke kaheldes.
„Ole nüüd täiesti rahulik, ma tahan kaasa tulla. Saan mõtted mujale,“ rahustasin ma Maryt. “Okei, läksime siis,“ ütles David, ohates ja tõusis voodilt püsti.
Me ronisisme kõik Davidi autosse. Davidil on sinine Camaro, selle oli ta saanud 18ndaks sünnipäevaks, see oli paras raua hunnik aga David koos oma semudega putitasid selle ilusaks. Nüüd see läigib ja puha, punased leegid kapotti peal ja mõlemal pool esiustel.
Kuna see Camaro oli kahe uksega pidime ennast litsuma autosse. Kui ma lõpuks autosse end suure vaevaga pressinud olin, olid Lizzie ja Kevin millegi pärast hakanud kõva häälega jagelema.
„Ma arvan, et sa ei peaks minu asjadesse enda tatist nina topima. Mis sul sellest, et ma Heatheriga käin, sa peaksid õnnelik olema, et su parim sõbranna käib su vennaga,“ seletas Kevin Lizziele. „Vähemalt ei käi ta mingi idioodiga“
„Muidugi on mul midagi selle vastu, sest sa oledKI täielik idioot,“ teatas Lizzie vihaselt, „Ma ei saa aru, mis Heather sinus küll leiab. Sa oled ju täiest loll ja tüütu. Ajuvabast luuserist idioot,“ ei jätnud Lizzie ütlemata.
“Võta oma sõnad tagasi või ma teatan emale, et sa mind ajuvabast luuserist idioodiks nimetasid,“ ütles Kevin maruvihaselt.
„Kas sa ähvardad mind,“ küsis Lizzie õelalt naerdes. Selle peale läks täielik madinaks lahti.
Kevin hakkas Lizziet kätega taguma ja Lizzie pistis kiljuma. Ma olin valmis karjuma hakkama, sest olin harjunud Izzy ja Jake pidevaid jagelemisi katkestama. Aga õnneks ei olnud selleks mingit vajadust, sest David jõudis minust ette ja käratas korda mööda Kevinile ja Lizziele maruvihast pilku heites „Kevin lõpeta Lizzie tagumine, Lizzie lõpeta Kevini mõnitama. Ma panen teid muidu maha ja sõidan edasi.“
Siis saabus hullem vaikus, kui surnuajas. Ma vaatasin korda mööda Lizziele ja Kevinile otsa ja tegin vaikusele jälle lõpu.
„Mis teil kahel küll viga on?“ küsisin ma neilt kulmu kortusutades. Aga ma ei saanud vastust, sest David vaatas meid tahavaate peeglist kurjalt, kui Lizzie ja Kevin suu lahti tegid, et mulle vastata. Selle ajaga olime me juba poe parklasse jõudnud ja nüüd me otsisime parkimis kohta.
Pärast kolme tiiru parklas, leidsime lõpuks koha, kuhu auto parkida.
„Tere, Matt!“ hõikas Mary üle parkla ja lehvitas. Matt hõikas vastu „Tere, jah,“ ja pöördus minu poole „Nii, et nemad ongi su sugulased?“
„Jah, on küll. On sul mingi probleem sellega?“ vastasin ma, nagu oleks ta mu nõbusid mingiteks olluskiteks pidanud.
“Sorri, mu ebaviisaka küsimuse pärast. Ma ei tahtnud tegelikult nii ebaviisakas olla,“ vabandas ta. Ja siis hõikas David „Kas sa tuled ka või jäädki sinna?“ Nagu ma ennist ütlesin, võib see David täielik põmmpea mõnikord olla.
„Ma jään siia,“ hõikasin ma sellele põmmpeale vastuseks. David kehitas õlgu ja läks teiste juurde.
„Niisiis, kuidas sul läinud kah on?“ küsis Matt mult, kui me pargipingi suunas kõndisime.
Ma kaalusin tükk aega, kas ma räägin talle lennuõnnetusest või mitte. Ma otsustasin talle rääkida.
„Nooh, kui sa väga teada tahad siis ega väga toredalt ei lähe. Kui ma sugulastega nende koju jõudsin, sain ma teada, et mu vanemad ja õde-vend said surma lennuõnnetuses,“ ütlesin ma Mattile ja ma tuntsin, kuidaskurku tekkis nutu klim ja silmad kipitama hakkasid ja lõpuks voolasid ka pisarad mööd mu põski alla
“Oooh, mul on kahju, Sammy. Minu sügav kaastunne,“ vastas Matt. Siis küsis ta mult „Ega sa nüüd vist minuga pitsat sööma ei tule?“
„Ma arvan, et see poleks eriti sobilik aga võib kah. Aga enne ma pean ikka nagu kellegile ütlema, et ma sinuga pitsat sööma lähen. Nad võivad muidu arvata, et sa röövisid mu ning seda sa vist eriti ei taha, et sind tagaotsitavaks kuulatataks,“ vastasin ma pooleldi naerdes. Matt hakkas naerma ja lausus „Ega vist.“ Me hakkasime poodi kõndima, et mõni mu põmmpea üles leida. Õnneks polnud see raske teha, nad olid just kassas parasjagu. Kui ma mobiili välja taskust otsisin ja Maryle helistama hakkasin, tuli meie juurde Justin.
„Sa võid nüüd selle mobla taskusse tagasi panna ja tagasi auto juurde hakkata minema“
„Issand jumal, kas sa pead mind niimoodi ehmatama,“ võpatasin ja pillasin enda mobiili maha.
„Sorry, ma ei tahtnud sind ehmatada,“ vabandas Justin, kui ma enda mobiili poole kummardusin. Samal hetkel kummardus ka Matt ja meie pead põrutasi kokku, see tegi põrguliku valu. Sel ajal, kui meie endi peadest kinni haarasime ja ma enda mobiili kätte võtsin olid ülejäänud kamp meie juurde jõudnud.
"Ma lähen Mattiga pitsat sööma. Lihtsalt, et te teaksite. Muud midagi. Tšau!“ Selle asemel, et neilt vastust ootama jääda keerasin ma ennast ringi ja hakkasin kiiruga ukse suunas kiirustama. "Lähme," teatasin ma Mattile.
„Oota nüüd, kuhu sa kiirustad? Nii kiire meil ka nüüd vist ei ole“ naeris Matt mulle järele koperdades.
„Ma ei taha, et nad protestima hakkaks. Muidu ma pean nendega tagasi minema ja ma ei saagi sinuga pitsat süüa, sest siis topivad Brad ja Miranda mind otsast lõpuni pasta ja lihaga täis ja ma tean, et pärast seda ma ei jõu ennast liigutada,“ laususin ma Mattile vastuseks. Me istusime autosse ja sõitsime parklast välja.

Neljas peatükk:
Kohutava suve lõpp

Aeg näib mööduvat. Isegi siis, kui iga mööduv sekund teeb haava veel suuremaks mis niigi on suur. See teeb haiget nagu mõni sügav, alles tekkinud haav. Iga sekund venib, kuid siiski möödub. Isegi minu jaoks.

Kuidagi suutis mööduda kaks kuud mu elu kõige kohutavamast suvest.
Ma kuulsin, et keegi koputab, kuid ma ei avanud silmi ega liigutanud ennast. Ja siis avanes uks, sisse astus tädi Miranda.
„Sammy, nädala pärast hakkab kool,“ tuletas Miranda mulle meelde, avas akna ning istus voodi servale minu juurde ja vaatas mulle otsa. Köhatasin hääle puhtaks, kuna polnud tükk aega rääkinud kellegiga.
„Kuhu ma kooli lähen, ma oleks väga õnnelik, kui ma saaks selles koolis käia, kus mu Mary ja teised käivad. Siis oleks mul lihtsam, ma tunneksin juba kedagi koolis. Ja ma ei tunneks ennast nii üksildaselt.“
„Me juba mõtlesime sellepeal. Ma ajasin juba asjad nii, et sa saaksid Daphnesse minna,“ teatas Miranda mulle.
Ma naeratasin esimest korda üle pika aja. Siis enda imestuseks märkasin, et mu toa ukse peal seisid veel 6 inimest ja naeratasid mulle.
„Tere tulemast elavate sekka tagasi, Sammy!“ hõikasid Justin, Kevin ja David ning me hakkasime kõik naerma. Tõepoolest, tere jälle teilegi, mõtlesin ma endamisi. Kuigi mu pere on surnud on mul alati olnud nii öelda tagavara pere olemas ning tagavara pere läheb käiku nüüd.
„Sa pead tõsiselt midagi sööma“ teatas Brad muiates, kui ta mind hindavalt vaatas.
„Ega ma ära küll ei ütleks,“ laususin ma naerdes. Väga hea oli jälle rääkida ja naerda.

***

Pärast hommikusööki, kui ma Maryga muste nõusid nõude pesumasinasse panime. Koperdas kööki David koos meie koera Storm'iga.
„Kas ma saaksin täna vaba päeva koeraga jalutamisest?“ tundis ta huvi.
„Mina küll ei kavatse selle ilakotiga jalutama minna. Mõtle, kui keegi näeb mind,“ teatas Mary oma kuldseid õrnalt lokkis juukseid seljale visates. David saatis talle kurja ma-teen-näo-et-ma-ei-kuulnud-seda pilgu Maryle ja vaatas siis minu poole.
„Ooo eii, ära mitte loodagi, ma eksin ära ju. Ma ei tea, kuidas lähima toidu poenigi minna,“ raputasin ma raevukalt oma tume blonde juukseid samal hetkel, kui helises telefon. Mary jooksis kiiresti telefoni juurde enne, kui mina reageeridagi jõudsin.
„Mary kuuleb,“ vastas Mary telefoni vastu võttes. „Jaah, ta on täiesti ellu ärganud. Oota, ma annan talle. See on sulle Sammy, Matt helistab,“ ütles Mary mulle naeratades ja keksis köögist välja terrassi peale.
“Kuuldavus!“ püüdsin nii rõõmsat häält teha kui võimalik, kuigi mu hääl kõlas väga veidralt.
„Tere, Sammy. Täitsa ellu ärganud, tõesti,“ tervitas mind Matti hääl.
„Jaah, tundub küll,“ ohkasin ma vahtides terrassile, kus Mary Lizzie vee voolikuga kinni sidus ja siis ta basseini lükkas. Kuna Brad seda nägi läks õues ilgeks madinaks. Tore, et ma telefoniga räägin, mõtlesin ma. Ja pööritasin silmi, pliidi kõrvale kapi peale istuma hüpates.
„Kui sul täna midagi plaanis pole siis võiks ju kinno minna.“
„Ma pean koeraga jalutama minema aga muid plaane pole ma veel jõudnud teha.“
„Nooh seda me siis teemegi, lähme teie koeraga jalutama ja pärast kinno, mitte koeraga, tema toome ikka koju tagasi.“
„Ok, mis kell sa minna tahaks?“ küsisin ma, Mattilt seina kella jõllitades.
„Kuidas oleks pool viis, ma jõuan tagasi emaga poest, pean talle transporti pakuma, sest ta ei jõua toidu kotte käes tassid.“
„Pool viis kõlab hästi, tuled minu juurde? Ma kardan, et ma eksin ära, kui me kusagil kokku saame,“ seletasin ma Mattile.
„Ma eriti ei usu, et sa ära eksid aga mul pole selle vastu mitte midagi,“ naeris Matt „Nii, et näeme siis pool viis.“
„Jaah, pool viis oleme me valmis“ olin ma Mattiga nõus.

***

„Pagan, kell on juba neli,“ olin ma nagu välk selgest taevast võrkkiigest püsti. Kuna ma olin liiga kiiresti püsti tõusnud, lõin ma võnkuma ja ma oleks peaaegu murule siruli kukkunud.
„Storm, siia, “ kutsusin ma hiiglasliku saksa dogi enda juurde, kuna see suur ila pall tavaliselt tuleb juurde, kuna ise heaks arvab. Kui ma selle ilapalli kinni lõpuks sain oli kell 16:11. „Tänan Storm, et sa nii kiiresti otsustasid sõna kuulata. Kui veab, saan ma isegi riided vahetatud,“ rääkisin ma selle lapilise ilakolliga samal ajal talle kaelarihma kaela pannes.
Tirisin ta tuppa, panin jalutus rihma otsa ja sidusin ta trepi käepidemele külge, et ta minema ei paneks. Kui sain bikiinid lühikeste teksaste ja roosa topi vastu ära vahetatud, hakkasin ma otsima ma plätusi kapi põhjast, kuhu ma olin nad suvaliselt loopinud. Kui ma parasjagu köögis külmkapi küljes ripusin ja midagi söödavat otsisin, käis uksekell ja enne, kui ma midagi öelda jõutsingi - kuna mul oli suu täis porgandit, siis ei saanud ma midagi lõuata, sest ma olen nii korduvalt endale midagi kurku suutnud tõmmata – hõikas Lizzie, kes vaatas elutoas Oprahi „Ma lähen!“ Siis ma kuulsin Stormi kohutavat haukumist ja kui ma olin köögist koridori jõudnud, harutas Matt juba Stormi trepi küljest lahti, Stormi saba - vähemalt see osa, mis tal oli alles jäänud sellest, kui Justin ja Kevin muruniidukiga mängida armastasid ja ühel korral Stormi saba niita otsustasid - vänderdamas. See oli loomulikult õnnetus, sest nad hakkasid kaklema kumb muruniidukit juhtida saab ja ei pannud tähele, et Storm nende tee peal ees istus, niidsid nad vaese Stormi saba maha.
„Kuidas sul ka läinud on?“ küsis Matt mult, kui me tänavale olime jõudnud.
„Nüüd on juba parem. Kuidas sul endal läheb?“ laususin ma talle, kui ma endale päikese prille ette sättisin.
„Ei ole viga,“ vastas Matt kiiresti.
Otsustasin, et uurin talt selle Sharoni juhtunu kohta natuke, sest tahtsin ikka kindel olla, et Mary ja Lizzie mulle ikka tõtt rääkisid. Üritan seda nii, et ta ei kahtlustaks, et ma juba sellest kuulnud olen.
„Räägi mulle, kust sa tulid, kui me tuttavaks saime lennukis,“ alustasin ma ettevatlikult.
„Eeem, vanavanemate juurest. Pidin seal elama mõne aasta. Kindlasti on su kasuõed juba sulle rääkinud, mis 5 aastat tagasi juhtus,“ oletas Matt mind Tead-Küll-Millest-Ma-Räägin pilguga vaadates. Jamh, tean küll.
„Midagi nad nagu mainisid jah, kui nad nägid, et ma sinuga lennujaamas rääkisin,“ noogutasin ma sinisesse teavasse vahtides.
„Nooh räägi mulle mida nad siis rääkisid, et ma saaks edasi rääkida,“ teatas Matt minu imestuseks.
„Eeeh..nad rääkisid midagi, et üks tüdruk Sharon poos ennast üless, kui sa ta maha tahtsid jätta 5 aasta eest ja et pärast seda muutusid sa imelikuks ja kolisid vanavanemate juurde.“
„Jaah, nii see peaaegu oligi. Sharon tegi vea, kui ta ennast sellise asja pärast oksa tõmbas, ma ei tulnud sellise asja pealegi, et ta nii võiks käituda,“ vastas Matt ebamugavust tundmata. Me olime parki jõudnud ja läksime koerte jalutamis platsile. Ma lasin Stormi rihma otsast lahti ja see elukas tormas otsejoones puud nuuskima. Mina ja Matt istusime pingile ja vaatasime, kuidas Storm ringi nuusib.
„Ma ei mõtle sind, kuidagi solvata aga ma arvan, et ükski meessoost isik pole väärt, et ennast ära tappa,“ ütesin ma.
„Ole rahulik, sa ei solvanudki. Ma arvan ise ka nii,“ naeratas Matt mulle ja paljastas oma pimestavalt valge naeratuse.
Kui me tagasi minu koju jalutasime, et Storm ära viia ja siis kinno minna, nagu me plaanisime. Küsis Matt mult: „Kas sa lähed Daphnesse keskkooli või on sul juba keskkool lõpetatud?“
„Jep, ma lähen Daphnesse keskkooli. Mul on veel kaks aastat vaja veel käia ja siis on keskaga ühel pool. Millega sa ise tegeled?“
„Mul on viimane aasta keskkooli vaja lõpetada.“ naeratas Matt mulle rõõmsalt ja jäi seisma, sest me olime minu maja juurde jõudnud.
„Storm, tule,“ käsutasin ma seda hiiglasliku ilakolli „Ma viin Stormi ära, kohe tulen tagasi,“ teatasin ma Mattile, kui ta aja najale toetus ja käed pükste taskutesse toppis.
„Nii, võime nüüd minna. Ooih..oota, ma lähen toon enda raha kotti,“ teatasin ma, kui ma välisuksest välja hakkasin astuma. Kuid Matt peatas mind ja ütles sõbralikult mujates „Ma ju kutsusin su välja, järelikult maksan mina, jätta enda raha rahule.“ Ma kortsutasin kulmu ja küsisin „Oled kindel?“
„Jaah, täiesti. Hakkame nüüd minema muidu magama filmi alguse maha,“ teatas ta rahulikult itsitades.
„Okei,“ vastasin ma ja tõmbasin enda tagant välisukse kinni.

Viies peatükk:
Naeratus, mis pimestab

„SEE FILM OLI PÄRIS ÕUDNE," KOMMENTEERISIN MA, KUI ME kinosaalist välja kõndisime, õlgu väristades. „Tõsiselt,“ kinnitasin ma, kui Matt naerma kukkus.
„Nii õudne see ka nüüd polnud,“ muigas Matt, kui ta džentelmennilikult mulle ukse avas.
„Noojaah..ju vist on ka õudsamaid,“ tunnistasin ma, kui me Matti parklas seisva Audi suunas kõndisime.
„Nii..mis sa nüüd tahad teha?“ küsis Matt natukese aja pärast autos, kui me parasjagu parklast välja keerama hakkasime.
„Ma ei tea, mis kuhu siin veel minna on?“
„Noo meil on siin teiselpool linna piiril nüüd suur lõbustuspark ja spaa. Tahad äkki lõbustusparki minna ja ennast ogaraks röökida?“ naeris Matt
„No see on täitsa hea mõtte ju. Lähme ja röögime ennast ogaraks. Kui ma juba sinuga välja tulin siis lõbutseme täiega, sest järgmine nädal peab piinamisasutusse naasma,“ naeratasin ma Mattile, kes nüüd Audit ümber pööras, sest me olime linna poole keeranud, kuid nagu ma aru saanud olin, oli meie sihtkoht teises suunas.
„Mhmm, ma mõtlen samamoodi,“ noogutas Matt ja paljastas oma pead pööritava säravvalge naeratuse.
„Sa teed seda jälle,“ ütlesin ma Mattile otsa vaadates ja Matt saatis mulle kiirelt küsiva pilgu, et me teelt välja ei kihutaks ja kortsutas kulmu.
„Teen, mida?“
„Naeratad mulle nagu sa tahaks mind ära süüa. Kas sa püüad kedagi jäljendada, kes on „Videviku“ raamatust pärit? Edwadit?“ küsisin ma käsi rinnale ristates ja teda põrnitsedes.
„Sa oled Videvikku lugenud?“ küsis ta õrritavalt muiates.
„Loogish ju, kõik on seda lugenud. Meil oli see kohustuslikus kirjanduses lisaks loetavatele raamatute nimekirjas,“ seletasin ma talle aga tema ainult turtsus naerda.
„Sellele tüübile ei jõua ma isegi mitte lähedale, ta on minust mitmeid kordi parem, “ teatas ta mulle.
„Haha..olen nõus, et kindal peale pole olemas kutti, kes käituks nagu too vampiiristunud modell aga sa oled tõsiselt kobedam, kui Robert Pattison. Kui sa oleks vampiir siis tahaksin ma, et sa mind kohe hammustaksid,“ naeratasin ma Mattile. Niipea kui ma olin seda öelnud kahetsesin ma seda, sest selle peale surus Matt pidureid, kui auto kohale kriginal seisma jäi ja mulle murelikult otsa vaatas ja enda taevasiniseid silmi kohkunult pilgutas
“Mis nüüd, “ küsisin ma Mattile naeratades ja samal ajal käsi rusikasse surudes, tundsin kuidas mu pikad küüned peapesa vajusid. „Ütlesin ma midagi valesti?“ küsisin ma, jälgides pinksalt Matti. Kartsin, et ta oli vihane mu peale, kuigi ei saanud eriti aru miks ta vihane peaks olema. Aga selle asemel, et mu peale karjuma hakkata ütles Matt mulle nagu vana rahu ise.
„See, et sa ütlesid, et kui ma oleksin vampiir tahaksid sa, et ma sind kohe hammustaksin. See tuletab mulle meelde, mis Sharon endaga tegi minu pärast. Ma ei taha, et keegi minu pärast jälle sureks. Ära enam kunagi ütle nii, palun.“
„Anna andeks, ma ei mõelnud seda ju tegelikult nii,“ vabandasin ma ja langetasin pea, tundsin kuidas mu põsed kuumama hakkasid. Kuna meie taga sõitev auto suure vaevaga seisma jäi, litsus Matt korraga gaasi ja Audi sööstis kohalt. Ma tahtmatult purskasin naerma, sest mulle tegi nalja, kuidas tagumises autos istuja rusikat lahtisest aknast meie poole vibutas. Matt aga naeratas oma säravvalget naeratust.
„Ahhh..ega ometi jälle,“ nihelesin ma enda istmel, enda tume blonde lokke raputades ja togisin Matti näpuga.
„Jaah jälle, mul ei ole plaanis sind nahka pista nii, et lõpeta mu togimine. Muidu sõidame veel teelt välja,“ tõgas Matt ja naeris, tegemata välja, mis ma äsja olin öelnud.
„Sa oled uskumatult õel,“ torkasin ma sarkastiliselt ja raputasin ma metsikult pead nii, et mu juuksed Matti õlga riivasid. Matt ainult muigas, kui me lõbustuspargi ees olevasse parklasse keerasime ja nüüd autole kohta otsisime.
„Näed, seal on üks armas kohake,“ hüüdsin ma nii, et Matt mu kõrval võpatas. Ja mina ainult itsitasin.
„Püsi palun paigal,“ kamandas Matt mulle, kui ta auto seisma jättis ja enda poolset autoust lahti tegi, et välja ronida.
„Jah, sir,“ kuuletusin ja viskasin talle kulpi. Veel enne, kui ma turvavöö lahti sain, läks minu poolne autouks lahti. Ma nägin, et ukse juures seisab Matt parem käsi ette sirutatud - nagu nendes vanades filmides, kus mees ülatab naisele käe, et teda autost välja aidata - ja naeratas mulle, päike ta naeratust veel säravamaks muutes ja lausus „Preili Samaya.“ Ma kihistan natuke ja ülatasin talle oma parema käe „Aitäh.“ oskasin ma ainult talle öelda. Kui ma autost välja hakkasin astuma komistasin ma, sest mu kinga konts oli kuidagi kinni suutnud jääda ja ma viskusin Mattile otsa. Matti tõmmud, tugevad ja väga musklis käed püüdsid mu veel enne kinni, kui ma asfaltile prantsatada jõudsin.“Oihh,“ punastasin ma ja vaatasin Matti seljas olevat beežikat T-särki, sest kartsin talle otsa vaadata, mu ninna tungis mõnus värske piparmündi ja sidruni lõhn.
„Kas ma võin paluda, et sa enda luid ei murraks?“ muigas Matt, kui ta mu jalule aitas.
„Võid aga ma kahtlen, et sellest midagi kasu oleks, ma saan sellega nagunii hakkama,“ torisesin ma, kui enda helesinist vahtra lehtedega seelikut prahist puhastasin.
„Hakkame nüüd siis minema,“ ütles Matt ja viipas käega, et ma tema juurde läheks.
Kui Matt meile piletid ära ostis, ootasime me tükk aega suhkruvatti järjekorras, kuni ta mulle järjekordse käsu andis.
„Oota sa siin edasi, ma kohe tulen tagasi,“ teatas Matt, saatis oma jalust rabava säravvalge naeratuse mulle ja poetas mulle 10 dollarit pihku ja sulandus edasi tagasi kõndiva rahva hulka. Mida ta nüüd küll plaanitseb mõtlesin ma endamisi põrnitsedes asfaldit, kuhu päike oli järjekorras ootavate inimeste varjud joonistanud. Järjekord muudkui kahanes, kuni ma lõpuks sain kaks suurt kleepuvat tugevate bambus tikkude otsa keerutatud roosat vatti.
Ma otsisin Matti rahva hulgast, kui ma teda aga ei märganud, otsustasin ma kõnnitee ääres olevale pingile istuda ja ühte kleepuvat torni mu käes kahandama hakkata. Kui ma parasjagu olin endale järjekortse suhkruvatti endale suhu vedanud, helises mu mobiil. Helistajaks oli Mary.
„Kuuldavus,“ võtsin ma mobiili vastu.
„Kus te olete, te ju pidite ainult kinno minema,“ kaebles Mary.
„Me otsustasime lõbustusparki külastada, vabanda oleks vist pidanud teile kellelegi helistama.“
„Arvad, jah?“ sähvas mulle vastuseks Mary hääl. Asfaldit põrnitsedes tundsin ma, kuidas mu põsed õhetama hakkasid „Emps oleks ääre pealt FBIsse helistanud aga ma peatasin ta.“
„Palun vabandust. Tänan, et sa tal FBIsse ei lasknud helistada aga miks te kohe ei helistanud?“
„Nooh, me loodsime, et sa oled kohe-kohe jõudmas ja tegelikult oli see Justin, kes meid helistamast takistas. Ära küsi miks, sest mul pole aimugi, “ lisas Mary kiirelt. Ma kuulsin, et keegi käskis Maryl telefoni enda kätte anda.
„Tere, Sammy. Kas sul on aimu kuna sa koju jõuad?“ küsis Miranda hääl.
„Tere, ma ei tea täpselt. Kui Matthew siin oleks, siis ma küsiksinkuna ta mu koju plaanib tuua aga ta pole veel tagasi jõudnud.“
„Kus ta siis on?“
„Pole aimugi, käskis mul suhruvatti järjekorras püsida ja surus mulle 10 dollarit näppu.“
„Nooh okei. Ega siis midagi. Tuled kuna tuled, peaasi, et sa ikka koju jõuad, “ möönis ta mind nagu emad ikka teevad „Lõbutsege siis hästi. Tšau!“
Lõpetasin parajasti samal hetkel, kui Matt seisis seal samas, kus me nüüd juba 20 minutit tagasi seisime ning ringi vaadates mind otsis.
„Ma olen siin,“ hõikasin vaba käega õhus vehkides.
Matt mind märkas ja hakkas minu juurde tulema, naeratas jälle seda jalust rabavalt säravvalget naeratust, mu põlved läksid nõrgaks ja ma krimpsutasin nägu.
„Nõrkus tabas sind või?“ küsis Matt muiates mult.
„Jaah, tabas küll. Sa ju jälle naeratasid. Ma arvan, et kui see nii edasi jätkub, kukkun ma siruli,“ torisesin ma ja ulatasin Mattile tema suhkruvatti.
„Oh sind küll,“ naeris Matt ja toppis enda suu suhruvatti täis.
„Võin ma küsida, kus sa käisid?“
„Võid.“
„Nooh..räägi siis.“
„Mida? Sa pidid ju mult küsima,“ kiusas Matt mind ja naeratas mulle salakavalalt.
„Nääh, kiusupunn. Ok, kus sa siis käisid,“ pööritasin ma oma rohelisi suuri silmi.
„Ma käisin ühe sõbra juures, ta sai meile igasuguste aktraktsioonidele pääsmeid nii, et me ei peagi pileti sabas enam kusagil ootama.“
„Ja sa ei võinud mind kaasa võtta? Sa ei kujuta ette, kui igav ja palav mul siin päikse käes oli ning loomulikult kontrolliti mind juba,“ vingusin mina ja krimpsutasin nina.
„Kes sind juba siis kontrollis?“ itsitas Matt. See ajab mind nii marru, kui ta minu üle itisitab.
„Tädi ,“ laususin ma lühidalt.
„Oot..sul oli plaanis mind siis lõbustusparki tuua?“ küsisin ma, äkki seisma jäädes.
„Nooh oli jaah. Ma tegelikult arvasin, et sulle ei meeldi lapsikud inimesed, sellepärast ma midagi ei maininud midagi.“
„Kiitus, sa oled jube kaval. Väga tubli,“ naertasin ma Mattile ja patsutasin talle õlale.
„Tänks, oleks ma teadnud, et sulle lõbustuspargid meeldivad, oleks ma su kohe siia toonud.“
„No nüüd siis tead. Liigume äkki kiiremini. Me oleme keset teed,“ ütles Matt, haarates mult käest ja tiris mind tee äärde. Ma muidugi komistasin mingi kivikese otsa ja kukkusin Mattile otsa, jällegi püüdis Matti tõmmud, musklites käed mind kinni enne, kui ma asfaldile lendasin.
„METSA, mis ma enne auto juures ütlesingi? Aaajaa..ma saan sellega niikuinii hakkama.“
„Ega ikka ei saanud küll, mina ju tirisin sind,“ raputas Matt oma pruune lokke ja aitas mind jälle jalule.
„Okei, aga äkki läheks nüüd järjekorda,“ ütlesin ma Mattile ja hakkasin liikuma kümnekonna inimese, - kes parasjagu ootasid, et saada Ameerika raudteel sõita ja ennast ogaraks kisada - suuunas liikuma ning sättisin päikseprillid ette. Sel ajal, kui ma kontrolörile seletasin, et mul on pilet olemas ja vaatasin Mattile otsa, kes nüüd juba jooksis, sest kontrolör ei uskunud mind ja oli valmis iga sekund nüüd stardi nuppu vajutama. Kuid samal hetkel, kui kontrolör oli valmis strati vajutama, hõikas ühe tüübi hääl nende hulgast, kes juba olid valmis enda häält ära karjuma kontrolörile, et ta selle stradi nupu vajutamisega natukene ootaks ja nii kaua oli juba Matt minu kõrval, tegi mulle silma ning ulatas porisevale kontrolörile meie piletid.
„Ausõna, ma oleks peaaegu ropsima hakkanud,“ lausus mõne minuti pärast minu kõrval tuikuv Matt, kui me väravatest väljusime.
„Jah, ma tean. Me poleks vist enne seda Ameerika raudteed suhkruvatti sööma pidanud,“ nõustusin ma tuikuva aga jalust rabava Mattiga, kes oleks peaaegu ühele väiksele jäätist söövale poisile otsa tuikunud.
„Mis me nüüd teeme? Ma oleksin õnnelik, kui me nüüd midagi rahulikumat teeks,“ teatas Matt ja naeratas mulle hädiselt ning istus puidust pargi pingile, millel olid sepistatud käetoed ja pingijalad.
„Ma tahaks plekist parte ja karusid maha notida. Lähme otsime mõne laheda putka, kus ma seda teha saaks,“ teatasin ma pärast mõnda hetke mõeldes, mida ma teha tahaks ja siis haarasin Mattil käest ja tirisin ta püsti. Ma pean mainima, et peale selle, et Matt jalust rabavalt kena, pikk ja silmipimestva naeratusega on, on ta ka tohutult raske. Ma sikutasin ikka tükk aega, et ta aru saaks, et ma teda püsti üritan sikutada ja see tegi sellele ilueedile veel nalja - see tegi mu tigedaks. Aga kui Matt lõpuks oma tagumendi pingilt kergitas kadus ka minu väike tigedus. Kuid ta oli vist siiski märkanud, et see mind natuke tigedaks tegi.
„Mis sa nüüd tigetsed? Kas sa ise ei naeraks, kui sinu sugune väike, põikpäine ja ilus tüdruk tiriks üht minu suurt hiiglast pingilt püsti,“ küsis ta mult, naerdes.
„Ära naera, sa oled tõsiselt raske või sa siis näitlesid,“ kaeblesin ma.
„Natuke mõlemat ma arvan. Ma üritan siis mitte järgmine kord naerda. Anna andeks,“ ütles Matt ja pani oma musklis tõmmu käe ümber minu.
„Mida sa teed?“ küsisin ma Matti vaadates.
„Kas sulle ei meeldi, et ma sult ümbert kinni võtsin?“ uuris Matt ja jäi seisma ning vaatas mulle otsa.
„Eeemm..meeldib küll. Aga me oleme alles kolm kuud tuttavad olnud. Kas sa ei arva, et me kiirustame?“ laususin ma oma tume blonde pikki lokke ümber oma sõrme keerutades.
„Kas mitte tänapäeval ei käi need asjad veidi kiiremini? Sa meeldid mulle, mis selles siis nii jubedadat on? Pealegi pole sul midagi viga peale su tasakaaluhäire aga ma arvan, et see on omamoodi armas ja see, et sa põikpäine oled meeldib mulle,“ muigas Matt ja naeratas mulle.
„Tänan. Ma kahjuks tõesti arvan, et me kiirustame sellega. See, et ma sulle meeldin pole eriti tõenäoline, sest me pole piisavalt palju koos olnud ja sa ei tunne mind eriti.“ Mu põlved vedasid mind järjekordselt jälle alt ja ma lõin tuikuma ning Matt haaras mul käest, et ma selili ei kukkuks.
„Noojaah, sa oled ikka üks nõrguke,“ ütles Matt, kui ta mult mõlemast käest kinni haaras ja vaatas mulle lausa puurivalt silma.
„Selge,“ ütlesin ma lühidalt ja hakkasin jälle kõndima, Matt kiirustas minu kõrvale ja võttis mult jälle ümbert kinni.
„Nii, mis sa siis vastad mulle?“ vaatas Matt mulle otsa, kui me igasugustest putkadest möödusime.
„Sa pole isegi mult midagi küsinud,“ ütlesin ma naerdes ja aimates juba, mis küsimus nüüd mulle esitatakse.
„Ahjaa, sul on vist õigus,“ vastas Matt vaikselt ja jäi jälle seisma, „Sammy, kas sa tahad minuga käima hakkata?“ Noo, mis ma ütlesin. Ma nägin seda ette. Ime, et ta veel ühele põlvele ei laskunud.
„Eee,“ ei osanud ma muud öelda „Äkki ootaks selle kiire asjaga? Õpime teineteist enne tundma,“ sain oma suu liikuma ja naeratasin talle kohmakalt.
„Okei, sa tead, et sa andsid praegu mulle täiega korvi? See on karm. Aga olgu peale, ma olen nõus ootama sellega nii kaua kuni sa seda tahad,“ ütles Matt ja lasi mu kätest lahti. Ma sain aru, et see, et ma talle korvi andsin tegi talle haiget. Ma ikka oskan inimestele haiget teha, ükskõik kas siis füüsiliselt või vaimselt. Ma rikkusin kõik ära. Kolme kordselt PERSSE, PERSSE, PERSSE.

MÕNE MINUTI PÄRAST OLI KÕIK JÄLLE HÄSTI JA ME NAUTISIME VIIMAST suvevaheaja päeva edasi.
“Ma ju ütlesin sulle, et mulle meeldib see plekk purkide maha nottimine, kuigi see ei ole mul kunagi nii hästi õnnestunud kui täna,“ naersin ma ja vehkisin Matti nina ees sõrmega. Kaenlas tohutult suur, roosa ja karvane jänes, mille ma olin plekkpurkide maha nottimise eest auhinnaks saanud.
„Kas lähme veel ühele hullule rattale enne, kui me ära lähme,“ küsis Matt ja võttis mult käest kinni nii, et ma sellega enam ta nina all ei saaks vehkida.
„Mis kell muidu juba on?“ küsisin ma, Mattile otsa vaadates ning enda kätt Matti tugevast haardest vabastades.
„Kell on täpselt pool 10,“ vastas ta mulle.
„Ahh, lähme parem minema. Homme algab kool ja ma ei tahaks zombina kooli ilmuda kohe esimesel päeval, “ ütlesin ma ning hakkasin Matti väljapääsu suunas tirima.
„Nõus, kuule kuidas sulle meeldiks päikeseloojangut vaadata?“ küsis Matt, kui me auto suunas kõndima hakkasime. Kui me auto juurde jõudsime avas Matt mulle autoukse ning aitas mu autosse. Ma kinnitasin turvavöö ning viskasin oma roosa, karvase ja tohutult suure jänese taha istmele.
„Kuhu me nüüd läheme?“ küsisin ma Mattilt, kui me linna poole ei keeranud.
„Päikese loojangut nautima,“ naeratas Matt tapvalt seksikalt ning mul jäi hing kinni ja süda oli otsustanud rinnust väljuda, sest isegi Matt kuulis, kuidas mu süda taguma hakkas.
„Hinga, Sammy!“ tuletas Matt mulle meelde.
„Matthew, sa tapad mu niimoodi veel ära,“ vingusin ma ja hammustasin huulde.
„Ma vist tegin seda jälle, mis?“ oletas Matt, nüüd teed jälgides.
„Arvad, jah?“ ütlesin ma sarkastiliselt, käsi rinnale ristates ning kerisin akent lahti.
Ülejäänud tee ei lausunud me sõnakestki, mina vaatasin aknast, kuidas väga rohelisest, tihedast metsast sai Springs'i naaberlinnake ja armsast linnakesest sai suur parkla ja järgmine asi, mida ma märkasin oli suur ääretu Mehhiko laht, päike selle kohal laskumas ja loomulikult suurt liivaranda.
„Osssa,“ imestasin ma suu ammuli. Mu reaktsioon tegi vist Mattile nalja, sest see tobe ilueedi hakka naerma.
„Tore, et sulle meeldib,“ naeratas Matt ning jättis auto seisma.
„Las ma arvan..see oli sul ka plaanis, jah? Noh kuna ma andsin sulle korvi siis ära ürita seda uuesti teha,“ teatasin ma, kuid selle asemel, et mulle vastata muigas Matt ning lahkus autost. Kui ma turvavöö lahti sain, paiskus minu poolne autouks lahti ja mulle vahtis otsa rabavalt kena Matt, parem käsi ette sirutatud, et mind autost välja aidata.
„Lähme randa, seal on palju ilusam,“ lausus Matt, kui ma autost välja ronisin ja jumalale tänatud ma ei jäänud mitte mingit moodi kinni.
Kui me liivarannani jõudsime, panin ma Mattile käe õlale, et tasakaalu mitte kaotada ning võtsin kingad jalast, järsku näen ma silma nurgast, et Matt vehib kätega. Kui ma kingad jalast ära sain, vaatasin ma ringi ja märkasin, et mingi kohutavalt pikk tüüp ja mingi tüdruk parklas seisva BMW jeep'i suunas jooksma hakkavad. Ma haistan jälle, et see päev oli Mattil ette kavatsetud. Ja mu kahtlustuse kinnituseks märkan, et liivale on laotatud suur rannatekk ning tekki peal on suur kandik viinamarjade, maasikate ja kirssidega. Ma jäin seisma ning laususin Mattile otsa vaadates „Sul oligi kõik see lõbustuspargi värk ja nüüd siis see plaanis,“ laususin ma seda ja ei uskunud, et ma andsin sellisele tüübile paar tundi tagasi korvi. Ma hakkasin seda vaikselt juba kahetsema. Aga kardsin seda Mattile öelda.
„Okei, oli jah. Lõbustuspargi külastuse plaanile tulin ma ise aga see siin,“ tunnistas ta tekki põrnitsedes. „Oli mu õe idee, mis mulle meeldis.“
„Väga kena,“ naeratasin ma ning kirusin seda hetke, kui ma talle korvi andsin. Olgu ma tuhandeid kordi neetud! See kõik on nii kena, oleks ma teadnud, mida ta plaanib, ei oleks ma korvi talle andnud.
„Siis on ju kõik hästi. Aga nüüd palun istu tekile, söö viinamarju, kirsse ja maasikaid ning naudi päikese loojangut,“ lausus Matt ohates.
„Jess, boss,“ noogutasin ma ja krabasin suure viinamarja kobara ning hakkasin neid endale sisse kühveldama. Ma võtan julguse nüüd kokku ja ütlen talle, et ma olin enne ikka väga loll ning ma kahetsen, et ma talle korvi andsin.
„Matt? Kas ma võin sulle midagi rääkida?
„Lase käia.“
„Eeem. Kuidas ma seda sulle ütlen? Okei, ma ei keeruta. Sel hetkel, kui ma nägin tekki ja seda kõike siin ning sulle otsa vaatasin, hakkasin ma kohe kahetsema, et ma sulle ei ütlesin. Oleksin ma tõesti teadnud, et sul selline plaan tänaseks oli, poleks ma isegi mõtlema hakkanud. Mul on väga kahju.“
„Ma teadsin, et sa midagi sellist ütled. Sa ei pea vabandama.“
„Siin on nii ilus kõik. Ma kardan, et sa ei taha minuga suhelda enam. Ma rikkusin kõik nüüd ära.“
„Ma tahan sinuga nüüd veel rohkem suhelda ja sa ei rikkunud midagi ära.“
„See on küll tore.“
„Kas ma küsin seda uuesti?“
„Mida? Aaa..seda. Ma säästan sind sellest ja ütlen kohe jah,“ ütlesin ma ja naeratasin Mattile.
***
„See oli mega ilus päikeseloojang,“ ütlesin ma, kui me tekk ja kandik kaenlas auto juurde kõndisime.
„Päikeseloojang oli tõesti ilus aga ma tean midagi. Õigemini kedagi kes on ilusam,“ naeratas Matt ja aitas mu autosse.
Kuna Matt kihutas nagu maniakk, jõudsime suht kiiresti tagasi Springsi. Kui Matt mu kodu ees auto kinni pidas. Võin ma ükskõik mille nimel vanduda, et nägin Lizzie ja Mary rõdu aknal passisid ja ootasid minu saabumis.
„Aitäähh ilusa ning huvitava pühapäeva eest. See oli mu esimene tore päev Springsis, “ laususin ma, kui turvavööd lahti kohmitsesin.
„Kena,“ lausus Matt ainult ning nõiatus ettepoole, et mind suudelda. Kui ta tagasi tõmbus tegi ta enda turvavöö kiiruga lahti, avas autoukse ja jooksis mulle autoust avama.
„Tead, sa ei pea igakord mulle ust avama, ma saan ise ka väga hästi ukse lahti tehtud ja välja astuda,“ teatasin ma Mattile. Ma polnud eriti, et keegi mulle uksi avab ja mu välja autost aitab.
„Einoh arvestades seda, et sa kaks korda oleks käpuli käinud. Võib tõesti arvata, et sa saad autost välja tulemisega hakkama aga ma ei riski sellega, et ma sind homme koolis ei pruugi näha,“ püüdis Matt naeru tagasi hoida ning aitas mu siiski autost välja.

„Oleks see siis nii suur katastroof, kui sa homme mind ei näeks?“ küsisin ma, kui me maja välisukseni kõndisime.
„Jah, oleks küll,“ teatas Matt ning jäi seisma, sest me olime välisukseni jõudnud ning vaatasime nüüd teineteisele otsa.
„Noojah, mida iganes siis. Eee, head ööd.“ ütlesin ma ja tegin Mattile kiire põse musi.
„Head ööd,“ ütles Matt ning kallistas mind.
Kui ma uksest sisse sain, tormasid Lizzie ja Mary trepist alla näod punased, ilmselt naermisest.
„Nooh, räägi, mis te tegite, kus käisite. Me muuseas nägime väga hästi, mis te seal autos tegite ja maja ees,“ keksles Mary ühelt jalalt teisele ja vuristas kõik välja nagu mingi paganama Duracelli jänes.
„Me käisime kinos peale seda läksime lõbustusparki ja siis käisime lahe ääres päikeseloojangut vaatamas,“ pööritasin ma silmi, kui Mary ja Lizzie itsitama hakkasid. „Jah, te nägite õigesti. Me..käime või nii,“ naeratasin ma, kui ma jakki nagisse riputasin ja ketse jalast ära hakkasin sikutama ütles Lizzie järsku „Kuku surnuks,“ ning torkis mind sõrmega vahtis mind nagu oleks tal plaanis mind maha niita.
Väljend „Kuku surnuks“ tähendab istu maha, me leiutasime selle, kui me olime 12nesed.
„Sa süüa tahad? Emps jättis sulle külmkappi kana ja potis peaks riisi veel olema,“ muutis Mary minu õnneks teemat, samal ajal, kui ta mult kingi jalast sikutas.
„Ma arvan, et ma võtan riisi. Kas ta oli väga pahane, kui ma talle ütlesin, et ma jään kauemaks välja?“ küsisin ma ettevaatlikult, jälgides kuidas Lizzie minu kinga rihmu lahti harutab ning krimpsutasin nägu hirmust, mida ma nüüd kuulen.
„Nooh..ta oli rohkem mures, kui pahane. Aga me kaitsesime sind Lizziega kinnitades, et sinuga on kõik korras ja ilmselt sul on lõbus,“ ütles Mary ning oleks mind paeaegu mu enda kingaga visanud.
„SA ISSANDA VÄGI!! Sammy, su jalg on paistes,“ kiljatas Lizzie ning vahtis mulle ehmunult otsa ja siis naerma purskas.
„Võimatu, viimati oli jalg veel täiesti normaal suuruses,“ raputasin ma pead uskumatult.
„Ei ole olemas,“ kiljatasin ma ja võpatasin, kui ma nägin oma jalga, mis oli sama jäme, kui pesapalli kurikas.
„Mida te karjute siin?“ kostus Davidi pahane hääl teiselt korruselt.
„Ära õienda, kutsu emps ütle talle, et Sammy parem jalg näeb välja nagu pesapalli kurikas,“ hõikas Mary pooleldi naerdes. Ja selle peale puhkesime ka mina ja Lizzie naerma. Siis kuulsime, kuidas David naerdes hõikas „Emm, Sammy parem jalg meenutab pesapalli kurikat,“ ja kõndis enda tuppa, vähemalt ma arvan nii. Mõne sekundi pärast tormas tädi trepist alla punane fliisist hommikumantli saba lehvimas ja valged balletti sussid jalas, kui ta aga minu pesapalli kurikat meenutavat jalga nägi jäi ta seisma nagu kivist skulptuur, mis meie maja ees külalisi „soojalt“ vastu võtab.
„Issand, mis su jalaga juhtus? Kas sa kukkusid?“ küsis Miranda paanikasse sattunult.
„Ma kõigest kaks korda koperdasin nii, et oleksin peaaegu maha prantsatanud, kuid tänu Mattile seda ei juhtunud,“ teatasin ma ning tirisin teise kinga jalast nii, et oleks peaaegu endale kinga kontsaga otsa ette suure muhu saanud ning andsin Maryle ja Lizziele märku, et nad mu püsti aitaksid.
„Ahsoo või, et ta KÕIGEST kaks korda koperdas, “ pomises Miranda pahaselt, „Mine üles, keegi toob sulle külmageeli koti.“
Seda polnud mulle kaks korda vaja öelda, kui Miranda lõpuks liikuma sai tuiskasin ma trepist üles, käisin vannitoas pesemas, panin öösärgi selga ning samal hetkel, kui ma olin peaaegu, et ennast mõnusalt teki alla sättinud, koputati uksele.
„Mina olen. Ma tõin sulle külmageeli koti,“ hõikas Mary hääl ukse tagant.
„Tule siis sisse.“
„Pane see endale jala peale, varsti peaks paistetus ära minema kuid, kui hommikuks paistetus kadunud pole viib emps su traumapunkti,“ teatas Mary külmageeli koti käteräti sisse pakides ning siis asetas selle mulle jalale.
„Aga homme on ju esimene kooli päev, ma ei saa kohe esimesel päeaval puududa,“ protesteerisin ma ja raputasin pead.
„Ahh ära põe nii palju. Head ööd, õeke,“ naeratas Mary ja kallistas mind, kui mu suu lahti vajus imestusest, et ta mind just õeks oli kutsunud.
„Eeemmm lase tuli ära, palun. Ja..head ööd, õeke“ laususin ma, kui Mary minekule pöördus ning noogutas ja lasi tule ära ning sulges enda järel ukse.

TÕRRRRRRRRRR-TÕRRRRRRR-TÕRRRRR HELISES ÄRATUSKELL. MA kobasin öökapil käega kella otsides, et seda vaikima sundida. Kell näitas 05:30. Palun tee nii, et mu jalg oleks normaalses suuruses tagasi, mõtlesin ma tekki põrnitsedes ja lootes, et mu loll jalg paistetamise ära on lõpetanud.
„Jeeeeee..see ei paisteta enam,“ olin ma õnnelik ning ajasin ennast voodilt püsti, et pesema minna ja riidesse ennast panna.
Kopp-kopp-kopp, koputas keegi mu toa uksele.
„Sisse,“ hõikasin ma vannitoast väljudes ning nüüd riidekappi vahtides, ning mõeldes, mida esimesel kooli päeval selga panna.
„Ohh jumalale tänatud, su jalg on normaalses suuruses,“ ohkas Miranda tuppa astudes rahulikult.
Noogutasin ja võtsin kapist välja teksased ja musta trakside ja vööga särgi kapist viskasin need voodile ning küsisin „Nii, nii..kas ma panen need,“ osutades voodi peal lebavatele riietele ning viskasin voodile helesinise kolmveerand varukatega pluusi ja tumesinised stretšikad ,“Või need?“ küsisin ma tädile otsa vaadates. Ta natuke mõtles ja ütles „Pane need,“ ning haaras voodilt tumesinised teksased ja helesinise pluusi ning viskas need mulle rõõmsalt naeratades.
„Ok, aitäh,“ noogutasin rõõmsalt ja hakkasin endale teksaseid jalga ajama, kui tädi minema hakkas.
„Plikad, tehke kiiresti, ma lahkun 20 minuti pärast, kui te just muidugi bussiga ei taha minna,“ karjus David.
„Juba valmis,“ hõikasin ma enda toast välja tuisates ning seljakotti õlale vinnates.
„Ma olen ka nüüd valmis,“ hüüdis Mary mõne sekundi pärast enda toast rahulikult välja astudes.
„Valmis,“ lausus Lizzie ning ohkas kurvalt, kui ta enda toast välja ilmus.
„No, mis sul viga on?“ küsisin ma Lizzielt.
„Arva ära?“ vahtis Lizzie tüdinult mulle otsa.
„Jaah, õige..kool, muidugi,“ muigasin ma noogutades, kui ma koridori astusin.
“Miks me üldse nii vara peame minema?“ uurisin ma kõva häälega.
„Nooh esiteks, kooli on tund aega vaja sõita ja teiseks ei taha meist keegi esimesel kooli päeval hilineda,“ vastas mulle Justini hääl järsku mu selja tagant nii, et ma võpatasin.

***

„Turvavööd peale!“ hõikas tädi meile järgi, kui me kõik autosse ronisime.
„Ära muretse, emps,“ hõikas David ja tõmbas autoukse kinni.
„Einooh..tore,“ ütles Kevin, kui ta midagi enda koolikotist otsis „Ma jätsin kodu võtmed tuppa.“
„Tubli, Kev, tubli,“ raputas David pead ning keris akent alla „Emm, saad sa Kevini koduvõtmed tuua, ta puupea jättis need.. “ ning vahtis taha vaate peeglisse Kevinile otsa.
„Suure toa kamina peale,“ ütles Kevin kohe.
„Suure toa kamina peale!“ hõikas David. Ma nägin, kuidas Miranda tuppa jooksis ja natukese aja pärast välisuksest välja jooksis, võtme kimp ühes käes „Palun,“ ütles Miranda ja ulatas võtmete kimbu Davidile, kes oma korda need Kevinile taha viskas ning need Kevini otsaesist tabasid.
„AII, miks kurat sa neid viskama pidid, jobu,“ hõõrus Kevin vihaselt Davidi kukalt jõllitades oma otsaesist.
„Said haiget vä, pisi-Kevin?“ naeris Justin, kui David auto käivitas ja me naerdes nüüd maja ees seisvast pahasest Mirandast eemaldusime.
„Ole vait,“ käratasid Kevin ja David korraga. Ainult, et David vapus naerust nagu ka Mary, Lizzie ja mina, kuid Kevin oli vihast punaseks tõmbunud ja ta otsaette oli tekinud jälg keldri pisikesest võtmest.
Ülejäänud tee rääkisid Mary ja Lizzie mulle Daphne keskkooli kõlakaid, viisid mind kurssi kisakoori kambaga, jalgpalli meeskonna jurakatega, rääkisid mulle söökla reeglitest, huviringidest, klubidest, mis koolis on jne. Kui Mary mulle parasjagu õpetas kuidas kisakoori pääseda, sest neil on vaja enda käpad kisakoori sisse vaja saada, jõudsime me kooli ette ja David keeras parklasse. Kui me autost välja ronisime hakkas Justin mulle rääkima koolist.
„Daphne keskkool on jagatud 3ks majaks. Peahoones,“ seletas Justin ning osutas suurele helesinisele sammastega ja trepiga 3 korruselisele majale. “On õpetaja tuba, keemia, bioloogia, füüsika ja keelte klassid, arvuti klass, labor, kantselei, söökla, muusika klass ja suur aula,“ seletas Justin mulle, kui me mööda parklat peahoone suunas kõndisime, et aulasse kooliaasta alguse aktusele minna „Keka maja,“ osutas ta parkla taga olevale natuke väiksemale valgele majale. “Esimesel korrusel on võimla, ujula ja riietus ruumid, teisel korrusel jõusaal ja peeglisaal. Ja selles seal,“ näitas ta parklast paremale jääv klaasist seintega majale „Klaas Saunas on ülejäänud ained ja raamatukogu,“ naeratas Justin mulle, kui me trepist üles läksime.
„Miks Klaas Saun?“ küsisin ma üksest sisse minnes ja taipasin, et mind vahitakse.
„Sest, kui sinna päike paistab on seal kohutavalt palav,“ vastas Kevin mulle, kui nad mind kentseleisse juhatasid. "Nagu saunas."
„Tere, kullakesed,“ tervitas meid üks noor, punaste juuste ja prillidega naine, kes arvuti taga midagi klõbistas, “Ohh, tema on Samaya ma oletan.“
„Tere, miss Steep. Jah, tema on Samaya,“ rääkis Mary ja kutsus mind endaga kaasa, et mind tutvastada ja ma endale vajalikud paberid saaks.
„Oota natuke, ma annan sulle kohe su tunniplaani ja lehe kuhu õpetajad alla peavad kirjutama. Päeva lõpuks too see tagasi,“ vuristas miss Steep sahtlisse sukeldudes.“Näed siin need ongi, palun,“ ulatas väikese pataka pabereid Maryle.“Head esimest kooli päeva, Samaya.“
„Aitäh,“ naeratasin sõbralikult miss Steep'ile ja hakkasime kantseleist lahkuma.
„Aktuseni on veel pool tundi,“ vingus Lizzie ja otsis kedagi ringi vaadates koridoris.
„Einooh, väga meeldiv mul on esimene tund füüsika,“ teatas Kevin pettunult ja kiikas Mary tunniplaani. „Pole aus, miks sul esimene tund kohe vaba on.“
„Mul on esimene tund prantsus keel. Siis on bioloogia tund, siis on algebra, siis on keemia ja siis on kaks nõmedat kehalist,“ vaatasin ma oma tunniplaani pettunult.
„Lähme istume sööklas niikaua kuni aktus hakkab,“ pakkus Justin nüüd koridori mööda edasi sammudes, kui äkki läks kantselei uks lahti „Samaya, ma unustasin sulle näidata, kus su kapp on. Kas te näitate talle kus see on? Mul on juba vaja aulasse tuisata, sest seal olevat juba midagi viltu. Siin on su kapi kood,“ vuristas miss Steep närviliselt .
„Jaah me võime seda teha,“ hõikas Lizzie ja keksles miss Steepi juurde, et talt mu kapi kood võtta. Ning kepsles minu juurde ning ulatas mulle paberi lehekese, kus oli mu kappi kood. Miss Steep tuiskas nüüd trepist üles ja pobises midagi jalgpalli meeskonnast ja WC paberist. Huvitav, kas see mida ma praegu mõtlen on see mis aulas toimuski.
„N34, N35, N36 ja N37..Sammy su kapp on siin,“ hõikas Lizzie, kui ta lõpuks mu kappi oli üless leidnud.
„Hei, Lizzie,“ hõikas üks pikkade blondide juustega modelli mõõtu pikk tüdruk meie selja tagant.
„Hei, Heather,“ ja kallistas enda sõbrannat „See on Sammy, ma rääkisin sulle temast. Ta hakkab ka nüüd siin koolis käima.“
„Hei, Sammy! Meeldiv sinuga lõpuks kohtuda. Mul on väga kahju, et su vanematega nii juhtus,“ naeratas Heather. See oli esimene kord peale seda, kui ma „surnuist üles ärkasin“, kui keegi seda mainis.
„Hei, Heather. Mul on ka lõpuks sinuga meeldiv kohtuda,“ naeratasin ma Heatherile natuke kurvalt vist, sest Mary naeratas mulle ja patsutas mind õlale..
Ma avasin enda kappi ja panin paberid kappi. Ning hakkasin ringi vaatama otsides Matti.
Ma märkasin, et kui Heather ja Kevin kallistasid ja Kevin Heatherit suudles, põrnitses Lizzie neid väga vihaselt. Nii, et Heather oligi see Lizzie sõbranna, kellega Kevin käis. See on pigem naljakas, kui vastik.
„Ma ei kavatse see aasta jalgpalli meeskonda astuda, sest see ei huvita mind enam. Ma kavatsen see aasta enda energia kulutada enda tüdruku välja viimisel,“ seletas mulle tuttav hääl kusagilt eemalt lähenedes ning siis ma nägingi enda Matti, kes tuli meie suunas suur kamp ilusaid, tõmmusid poisse tema järel.
„Hei, Sammy!“ hõikas ta mulle naeratades ja lehvitades mulle.
„Wooow, see on Sammy?“ imestas üks tumedate juustega pikk tüüp ja jäi imestusest seisma.
„Ole vait, ta muuseas kuuleb sind,“ äsas Matt sellele poisile küünarnukiga kõhtu.
„Jaah, mina see Sammy olengi,“ teatasin naeratavalt poisile, kes nüüd Matti oma korda tagus, et ta talle küünarnukiga kõhtu virutas. „Ja muuseas, sa kavatsed küll jalgpalli mängida. Mina küll sind keelama ei hakka.“
„Ma olen Bryan, Matti „väike“ vend,“ tutvustas Bryan ning sirutas parema käe, et viisakalt kätt suruda.
„Ma ei teadnudki, et Mattil vend on,“ sirutasin Bryanile enda parema käe ning põrnitsesin Matti, kes nüüd ebameeldivusest niheles.
„MIDA?“ lõugas Bryan Mattile vihaselt otsa vahtides. “Tegelikult on Mattil kaks venda ja kaks õde ka,“ lausus Bryan kiirelt mulle otsa vaadates „Sa jobu unustasid talle mainida seda? Einooh ime, et Sammy minema ei jooksnud, kui ta sind nägi. Sa oled ikka tõeliselt loll loom,“ möirgas Bryan Mattile otsa vahtides. Minu jaoks oli see naljaks, kuidas peajagu väiksem Bryan Matti peale karjus ning purskasin naerma ning kohe liitusid ka teised minuga.
„Kas ma kuulsin õigesti? Matt unustas mainida, et tal on kaks õde ja kaks venda? Bryan, sul on täiesti õigus, Matt ON tõeliselt loll loom,“ lausus imestunult üks tume pruunide lühikeste juustega tüdruk, kes meie juurde kõndis ning Matti kõrvale lükkas, ma oletasin, et tema on ilmselt Matti üks õdedest. “Ma olen Chealsea, Matti väike õde aga sa või mind Chaks kutsuda,“ tutvustas ta ennast.
„Tsau, Cha. Ma olen Samaya, mind tegelikult kutsutakse Sammyks,“ naeratasin ma Chale.
„Ma pean nüüd kahjuks minema enda klassi juurde aga küll me veel kohtume,“ vuristas Cha, tegi mulle silma ning jooksis edasi.
„Jamh, ma pean nüüd ka minema. Pärast näeme, Sammy,“ lahkus nüüd ka ikka veel vihane Bryan.
„Nooh, eks me ka vist nüüd läheme,“ ohkas Matt ning kallistas mind ja lahkus enda sõpradega.
„Oh kell on juba päris palju, parem lähme aulasse, saame ehk isegi head kohad,“ vaatas Justin mobiili pealt kella vaadates.
Nii me hakkasimegi kolmandale korrusele kõmpima, vahel saime mõne Justini, Mary, Lizzie, Kevini või Davidi tuttavaga kokku ja mind muidugi tehti nende sõpradega tutavaks.
***
Peale aktust aitas Mary mul prantsus keele klassi leida, sest teised pidid enda tunditesse minema. Prantsus keele õpetaja härra Adams võttis mind soojalt vastu ja minu õnneks ei pidanud ma ennast tervele klassile klassi ees ennast tutvustama. Ma istun akna poolses reas tagant neljandas pingis ühe kiiskavalt punaste juuste ja prillide tüdruku kõrval.
„Tere, ma olen Ashley!“ naeratas ta mulle ja tõusis püsti, et aken lahti teha, sest klassis oli kohutavalt palav.
„Hei, sa oled vist Sammy. Ma olen Emma. Ma tutvustan sulle meie kambakest, see kes seal midagi kritseldab punases kleidis on Audery see Audrey kõrval on Tiffany, see läpakasse sukeldunud tõmmu tüüp on Christopher, tema kõrval istub Sean, see brünett, kes enda küüsi viilib on Emily, see munapea seal Emmy kõrval on Harry ja see blondi, kes minu kõrval istub on Taylor.“ tutvustas üks väga krussis tedretähnilidega tüdruk mulle minu ümber istuvaid poisse ja tüdrukuid, kes näisid väga kenad inimesed, lehvitasid nüüd kõik mulle kõigil naeratus näol.
Sel hetkel naasis klassi härra Adams ja teatas meile, et nüüd on paras aeg tühi loba jätta ja prantsus keele õpik leheküljelt 12 avada.
“Kuidas sulle siiamaani siin meeldib?“ uuris nüüd Emma üks mu esimestest uutest sõbradest, kui me nüüd suundusime bioloogia klassi.
„Siiamaani on kõik veel super lahe olnud,“ naeratasin ma Emmale.
„Tore,“ laususid Chris ja Sean nagu ühest suust ja tuiskasid meist mööda nii, et mina ja Emma pikali kukkusime.
„Kuradi kurat,“ vandus Emma valjult ning vehkis neile rusikaga järele, kui ta ennast püsti upitas ja siis mind püsti hakkas aitama.
„Oh, tore. Ma just jõudsin imestada miks ma veel pikali pole kukkunud. Tavaliselt selleks ajaks olen ma juba mitu korda siruli lennanud,“ ütlesin ma naerdes, kui Emma mind püsti aitas ning Tiffy, Taylor, Audrey ja Ashley meie õpikuid kokku korjasid, mis olid mööda koridori laiali lennanud, kui poisid meid maha niitsid.
„Nii hull sa ka nüüd pole,“ muigas Ashley ning ulatas mulle mu maha lennanud õpikud.
„Usu mind, olen küll,“ vaidlesin ma Ashleyle vastu ja üritasin enda moblat taskust välja sikutada, et uurida Mattilt mitu tundi tal on.
“Tsau, Matt! Kuule ma tahtsin sult küsida mitu tundi sul täna on?“
„Tsau, Sammy!“ vastas Matti hääl telefonist. “Oota natuke.. nii.. mul on 7 tundi aga neist 2 on vabad,“ teatas Matt mulle.
„Ehhh..mul on 8 tundi,“ ütlesin ma nördinult tunniplaani vaadates ning enda sõpradele järele rutates.
„Kahju. Aga sa ikka saad ju koju?“ küsis Matt mult murelikult.
„Saan, kui Davidil pole just 7 tundi saan ma temaga aga kui tal on 8 tundi siis pean ma bussiga koju loksuma. Kuule, ma pean nüüd minema,“ seletasin ma telefoni ning märkasin, et ilmselt olime me bioloogia klassi jõudnud, sest Emma seletas ühele pikale tumedale naisele midagi ja viipas mulle, et ma lähemale tuleksin.
„Sammy, tema on meie bioloogia õpetaja ja ka meie klassijuhataja, proua Stephen, proua Stephen tema on Samaya,“ tutvustas Emma meid korda mööda otsa vaadates.
„Meeldiv sinuga kohtuda, Samaya,“ naeratas nüüd proua Stephen.
„Tore oli teiega kohtuda,“ pilgutasin ma naeratades silmi, sest mulle oli miskit silma läinud.
„Kas istume koos?“ küsis Emma mult, kui ta oma koti kolaki kolmandale lauale kukkutas.
„Ok, istume koos. Kas sa taha poole ei tahaks istuda?“ küsisin ma, sest mulle ei ole kunagi eriti ees istuda.
„Taha poole tahad istuda? Olgu peale, istume Ashley ja Jessica taha siis saame akna lahti teha, kui vaja. Tead, biukas on ilgelt kerge, proua Stephen ei vaevu meid keelama. Tal on täiesti suva, kas me teeme koos kontrasi või üksi, sest ta ei taha siin suvel istuda. Ta ei fänna eriti suvel umbses klassiruumis istuda,“ seletas Emma, kui me enda kotid kaks pingirida tahapoole vinnasime ja asju välja võtsime. Mina ainult naeratasin talle. Phoenixis oli suurem osa õpetajatest sihukesed nii, et ma olin suht harjunud sellega kuigi ma ei teinud kunagi kusagilt maha.
„Ole lahke, Samaya,“ tuli nüüd minu juurde proua Stephen käes paberi leht, mille ma pean kõikidele enda õpetajatele täita anda ning ulatas selle mulle.
„Tänan,“ võtsin ma lehe naeratades vastu ning sel hetkel helises kell. Ning hetk hiljem kargas klassi uks lahti ja sisse tormasid õpilased, kes ei tahtnud hilinejataks saada. See tormamise üks tagajägedest oli koomilisem, kui ma ette kujutada suutsin. Nimelt kaks poissi, kes olid ilmelt samal ajal uksest sisse saada tahtnud, olid nüüd kinni jäänud ukse vahele nagu mingis komöödias.
„Sa oled ikka tõsiselt loll, Mike,“ teatas üks nendest raevukalt, kui ta üritas uksest sisse saada aga see ei õnnestunud.
„Mina? Sina lollakas tulid sellele mõtele ja nüüd vaata mis juhtus, ma oleks peaaegu juba klassis olnud, kui sa poleks tulnud ja litsunud ennast siia,“ vastas nüüd Mike vihaselt enda sõbrale otsa ning üritas klassi saada. Terve klass naeris, isegi proua Stephen.
„Poisid, kas te peate iga jumala aasta seda sama nalja tegema. Nagu eelmisest aastast polnud veel küllalt kui te traumapunktis lõpetasite,“ naeris proua Stephen ja läks poistele appi. „Tule, palun Jack mulle appi ega ma üksi neid siit küll lahti ei saa,“ kutsus ta ühte tume pruunide juustega poissi endale appi, kes ei paistnud eriti rõõmus selle üle olevat.
„Ma loen kolmeni siis me tirime teid. Üks..kaks..KOLM!“
Jack ja proua Stephen sikutasid nüüd Mike ja seda teist poissi, et nad ukse piida vahelt välja saada. Mina, kes ma olin sellist asja esimest korda näinud, naersin lakamatult.
„Nad teevad seda tõesti iga jumala aasta esimese bioloogia tunni puhul, sest nad sõlmisid kihlveo 5. klassi alguses 6nda klassiga. Kui nad sellisel viisil uksest sisse saavad tervelt, siis peavad 6endikud meie klassile, kui me oleme 10ndas klassis ekskursiooni New Yorki korraldama ja kinni maksma. Kui aga nad sel viisil klassi ei saa siis peab meie klass korraldama, kui me oleme 10ndas klassis kõik kolm aastat kooli üristused korraldama,“ seletas Emma pettunult.
„Nii, et me peame need kolm aasta, mis me veel koolis peame käima KÕIK kooli peod korraldama,“ ütles minu ees istuv Ashley kõva häälega Mike'ile otsa vihaselt vaadates.“Einooh, super.“
„Sorriii, mis me teha saame, et see võimatu on,“ kaebles nüüd Mike'i sõber, kes nüüd enda õlga hõõrus.
„See on ju lahe, ma võin nende pidude korraldamisega tegeleda, ma olen sellega ennem ka koolis tegelenud,“ särasin nüüd ma, et ma midagi siin koolis ka teha saan, milles ma hea olen ja pidude korraldamisega olen ma väga hea.
„Ohh see oleks super, oled sa ikka kindel, et sa tahad sellega tegeleda?“ küsis Jessica, kes Emma ees istus.
„Jah, miks mitte, saangi millegagi tegeleda, mida ma oskan. See meeldiks mulle vägagi.“
„Ma siis ütlen täna õpilasomavalitsuse koosolekul, et sa tegeled sellega.“
„Möla maha tiinekad,“ hõikas nüüd proua Stephen vihaselt tahvli ees ning vahtis meie poole kurjalt.“Tehke õpikud lahti, lehekülg on tahvlil. Lugege läbi, ma jagan teile küsimused ning vastake neile. Ilma õpikuta, palun.“