Kaitsja [ Poolik ! ]

Minu järjekas, mida avaldan ka Hpfännides. Arvamust ( a )


Pikkade tumedate juustega tüdruk lesis voodis. Oleks võinud arvata, et ta magab, kuid ta silmad olid lahti. Neiul olid sügavad mustad silmad. Nahk oli tal kahvatu ja seda muljet süvendas ka üleüldine süngus tüdruku ümber. Ainsaks valgusallikaks oli laual küünal, mis põles sinise leegiga. Laual lebasid täiskritseldatud pärgamendid, suled, tindipott ja mõned raamatud. Tüdruku toas polnud ühtegi akent. Tema meelest oligi see parem. Talle meeldis pimedus palju rohkem, kui valgus. Tuba ise oli avar, ainult veidi segamini. Tütarlaps ei viitsinud kunagi koristada. Tüdruk ise aga lebas ikka voodis ja vaatas tühjusesse. Alumiselt korruselt kostis pendelkella kõmisemist, seega oli just täistund saanud. Neiu vinnas end aeglaselt püsti ja pani end riidesse. Tüdruk pani selga veripunase koolirüü, nagu see viienda aasta ehk viimase klassi õpilastel oli. Ta võttis enda musta koti ja läks alla. All köögis istus tüdruku ema, nähes välja nagu tüdruku enda veidi vanem versioon. Ema luges pikka pärgamendirulli ja kortsutas kulmu. Teenija sahmerdas pottide ja pannide kallal.
„Ali, seal sa oledki!“ ütles ema ja naeratas tütrele.
„Preili Warlow, mida te hommikusöögiks soovite ?“ küsis teenija Alilt.
„Ma olen sulle sadakorda öelnud, et sa võid mu eesnime kasutada ja ma ei soovi midagi,“ ütles tüdruk kerge muigega.
Teenija ainult kehitas õlgu. Neiu avas ukse ja astus välja. Mõisahoovis oli kevadine aeg ja päike kippus ärritavalt silma paistma. Tüdruk sammus teda ootava tõllani ja kutsar avas talle ukse. Tõlla ette olid rakendatud mitu tiibadega hobust. Neid nimetataksegi tiibhobusteks. Kaks neist olid hallid ja ülejäänud pruunid. Osad rikkurid kasutasid tõldade ees kuldseid, hõbedasi, sädelevaid või isegi roosasid tiibhobuseid, kuid igapäevasel kasutusel polnud see eriti praktiline ja Ali pidas seda liigseks uhkeldamiseks.
„Hommikust preili Warlow,“ ütles kutsar ametlikult.
„Hommik,“ pomises Ali ja istus mugavasse tõlda. See tõld oli lihtsamalt sisustatud, igapäevaseks kasutamiseks. Neil oli ka teine tõld, üleni kullast, mida vedasid mitu hõbedast tiibhobust. Seda kasutati pidulikel üritustel.
Eneselegi märkamatult oli tõld juba õhus. Oli kuulda valjusid tiivalööke. Ali seadis end sisse akna juures, kust avanes ilus vaade kõigele, mis all oli. Praegu oli lage maa. Maapind oli üleni valge, nagu kataks seda lumi. Tegelikult need olid pilved. Eldarhani kuningriik asus pilvede peal. Nad asusid kõvasti kõrgemal, kui tegelik maapind. Mitte keegi ei saanud alt sinna üles tulla. Eldarhani rahvas polnud seal all juba peaaegu tuhat aastat käinud. Nii nad kutsusid maapinda ja sealset rahvast. Muide, Eldarhanlased pole päris inimesed. Nad näevad küll välja nagu inimesed, kuid neil on päris mitu olulist erinevust. Nad pole küll surematud, kuid elavad kauem, kui inimesed. Nii umbes kolmsada aastat. Neil kõigil on tumedad või hõbedased juuksed. Blondi Eldarhanlast pole veel keegi näinud. Nad elavad taevas ja enamik neist pole kunagi pilveriigist allpool käinud.
Tõld hakkas maanduma. Lõpuks jäi tõld pidama ja Ali astus tõllast välja. Tema ees oli kaunis loss. See loss oli kool, kus koolitati välja Imandone ja Alvasid. Imandonid on kaitsjad. Nemad kaitsevad kogu seda maakera. Alvad tegelevad ravitsemise ja muude kunstidega. Alit polnud see kunagi eriti tõmmanud, seega otsustas ta saada Imandoniks. Vaid paar nädalat veel ja ta on lõpetanud kooli ning saanud päris nooreks Imandoniks. Ali ootas juba kohutavalt seda aega. Siis on ta ka täisealine ja ei pea pidevalt vanemate nämmutamist kuulama.
Tüdruk sammus lossi poole. Loss oli tehtud hõbedasest kivist ja see sädeles päikese käes. Lossil oli ka palju torne, mille tipus helkisid kirevad lipud. Kõige suurema torni tipus lehvis Eldarhani lipp. Valge tiibhobune tumesinisel taustal. Kooli kõrged lõhnavast puidust tehtud uksed olid pärani lahti. Ali sammus kooli. Kool oli seest isegi veel vaimustavam, kui väljast. Maas ei olnud tavaline kivipõrand, vaid klaasist. Klaas sädeles hõbedaselt ja selle sees vilkus imeline värvidesulam. Sealt leidis ka igasugu keermeid ja kujundeid. Koridorides oli palju skulptuure ja maale. Maalid kujutasid kauneid looduspilte, loomi ja tähtsamaid isikuid. Ali kõndis klassini ja sulges enda järel ukse.

Nüüd ongi käes see hetk. Hetk, mida Ali oli kaua oodanud. Täna saab ta Imandoniks. Tüdruk silus närviliselt oma tumedat rüüd. Lõpetamisel kanti alati tumedat. Neiu oli näinud ka ürituse puhul oma välimusega vaeva. Ta tumedad juuksed lainetasid kergelt, nägu oli veidi jumestatud ja ta kaelas helkis ilus hõbedast kaelakee, mille otsas rippus pisike hõbedane kotkas. Ta vaatas veel korra peeglisse ja otsutas, et käib küll. Ta ootas koos teiste lõpetajatega ühes väikeses ruumis, mis oli sisustatud punase mööbliga. Praegu pidas direktor laval kõnet ja neil tuli oodata. Kaugelt oli kuulda direktori võimendatud tugevat häält. Tema ümber paistid olevat teised sama närvis kui tüdruk isegi. Tüdruku sõber Darwen hammustas huulde. Saalist kostis vali plaksutamine, seega kõne oli läbi. Uks tehti lahti ja professor Hallow juhtis nad saali. Ali jalad värisesid nii tugevalt, et ta oleks peaaegu ühest trepist alla kukkunud. Darwen turtsatas selle peale. Saali jõudes ahhetas Ali valjusti. Ta polnud ka ainus. Saal oli imeliselt kaunistatud.Saal oli hämar. Seintel olid väikesed lambid, mis valgustasid kaunist laemaali. Maalil oli kujutatud ingleid. Põrand oli muudetud kuldseks ja lava oli eredalt valgustatud. Ali ja teised lõpetajad astusid lauale korralikus rivis. Laval olles otsis tüdruk silmadega oma vanemaid. Lõpuks märkas ta neid saali keskel. Ta nuuksus varjamatult. Ali muigas selle peale. Ta ema oli alati olnud üliemotasionaalne.
„Siin on meie lõpetajad aastal 7689 !“ ütles direktor uhkelt ja rahvas plaksutas jälle. Direktor ise oli pisike vanamees, kes kandis talle veidi suurt rüüd. Tal oli lühike hall habe ja ta kandis oma kiilal peal tikanditega mütsi. Vatsi hakati ka neid ükshaaval ette kutsuma neile hakati andma lilli ja lõputunnistusi.
„Darwen Cloudfall!“
Tüdruk vaatas, kuidas ta sõber astus kindlalt ette ja teda õnnitleti. Ali ise oli peaaegu nimekirja lõpus. Kui teda kutsuti, jäi temast maha ainult kolm lõpetajat. Tüdruk astus oma väriseval sammul ette ja vanamees ulatas talle sõbralikult naeratades kimbu kollaseid lilli, mille nime tütarlaps ei teadnud. Asedirektor professor Hallow, kes oli range keskealine mees, ulatas talle lõputunnistuse ja surus tal pidulikult kätt. Rahvas plaksutas ja Ali kõndis kiiresti lavalt maha. Ta hingas sügavalt sisse ja pani silmad kinni. Kui tüdruk silmad uuesti lahti tegi, nägi ta tema poole tormamas ema. Neiu ema hüppas talle kaela ja hakkas õnnest segasena sogama.
„Minu väike tüdruk...nii suur..juba kool läbi..“ nuuksus tüdruku ema. Ali lihtsalt kallistas oma ema vastu. Talle jõudis see juba kohale. Ta on täiskasvanu, ta saab teha, mida tahab !

**

Ali toppis ennast kiiresti riidesse. Ta tormas enda pükse otsides mööda tuba. Nüüdseks oli sellest, kui ta kooli lõpetas, nädal möödas. Tüdruk ei suutnud ära imestada, miks oli Mauritius teda just nüüd kutsunud. Tüdrukult oli just ilmunud tulekirjas teade, et ta peab koheselt minema kuninganna lossi. Tüdruk oli seal varem paar korda käinud mõnel tähtsamal üritusel.
Tüdruk leidis oma püksid voodi alt üles ja tõmbas nad kiiruga jalga. Ilma isegi oma välimust kontrollimata, tuiskas ta trepist alla. Ta käskis kutsaril ruttu tiibhobused tõlla ette rakendada ja ta ise tõmbas saapaid jalga. Kutsari hüüde peale jooksis ta kiiruga välja ja istus tõlda. Kutsar sai isegi aru, et tegemist on kiire asjaga ja tõusis viivitamatult õhku.
„Kuhu me sõidame, preili?“ kosis kutsari küsimus väljast.
„Kuninganna lossi,“vastas tüdruk ja silus oma juukseid.
„Avandre boxun,“pomises neiu vaikselt ja tekitas omale paljast õhust peegli. Peegli tekitamine oli lihtne, tütarlaps tundis ainult kerget surinat näppudes. Silmitsedes kriiitiliselt oma välimust ja siludes oma riideid ootas Ali juba kangesti maandumist.
Tõld hakkas kiirust vähendama ja hobuste tiivalöögid jäid aeglasemaks. Viimaks tõld peatus ja ali ronis sealt kiiresti välja. Ta nägi ka möödudes tuttavat tõlda. Darwen on siin ? Neiu ei jäänud selle üle juurdlema, vaid kiirustas väravate poole. Seal ootas teda teener.
„Preili, teid oodatakse lossis, mind määrati teile teed juhatama,“ teatas mees kummardades. Ali noogutas talle närviliselt. Teener liikus tema ees hämmastavalt nobedalt, arvestades tema lühikesi jalgu ja küürus selga. Nad ei sisenenud lossi peauksest, vaid ühest väikesest kõrvaluksest. See läheb juba kummaliseks, mõtles tütarlaps. Teener juhatas ta ühe kambrini. Ali ajas end täies pikkuses sirgu ja vajutas ukselinki. Ta ahmis õhku. Kambris oli Eldarhani kuninganna, mõned tähtsamad tegelased, kelles ta tundis ära Lord Mauritiuse, Lord Arbaxani ja Emand valieni ning neli teist noort, kellest üks oli kindlasti Darwen.Ali kummardas nõtkelt kuningannale ja teistele ning seisis Darweni kõrvale, kes noogutas talle.
Lord Mauritius vaatas korraks küsivalt kuningannale otsa, kes istus ainsana mugavas tugitoolis. Kuninganna lehvitas hajameelselt käega, andes ilmselgelt järkamiseks oma loa.
„ Väga hea, et te kõik olete siia jõudnud. Ilmselt olete juba ise jõudnud taibata, et me oleme teid siia ühel eesmärgil kutsunud,“ lausus mees ja silmitses neid tähelepanelikult.
„Nimelt on meie maa ja allmaailm ühes olukorras. Te peate lubama, et te ei räägi mitte kellelegi sellest, mida te kohe siin kuulete ja ka sellest, et see koosolek üldse toimus,“ jätkas mees nõudlikult.

Mõnus pikk lugemine. Aga jätsid kõige põnevama koha juurest pooleli.

Ongi... nii põnev juu... nii ei tohi. Aga olgu kähku järgmist.

Tohutult meeldis.
Uuut.

Tee pliis uus.

Kunagi. Tegelikult, see on kogu jutt üldse. Tavaiselt teen ma megalühikeselt

Aga tee palun ikkagi edasi.

Täna õhtul või homme saate uue

Jess,

Saate siis oma uue osa.

Noored noogutasid, aga püsisid vait. Mauritius hingas sügavalt sisse.
„Maal on toimunud viimasel ajal palju õnnetusi, millest teie loomulikult ei tea. Vulkaani pursked, uputused, plahvatused, reostumine, nakkused ja muud taolised juhtumid. Allmaailma inimesed ei taba veel midagi ära, kuid meie arvame, et midagi enamat võib selle taga olla. Keegi väljaspoolt meie planeeti võib meid rünnata,“ rääkis Mauritius tõsiselt. Tema kõne lõppu tervitas vaikus. Ali ei suutnud ära arvata, kuidas see peaks teda puudutama.
„Meid kaitsevad loitsud, kuid allmaa rahvas on praegu tõsises ohus ilma, et nad seda ise taipaksid. Nii jõuamegi teie juurde välja. Meil on vaja täpset informatsiooni all toimuvast, kõigest imelikust. Me valisime teid välja, sest te olete noored ja kohanete hästi. Te peate minema allmaailma elama,“lõpetas mees . Ali ei osanud esimese ropsuga selle peale midagi kosta. See pidi nali olema. Lihtsalt pidi. Allmaailma elama minna ? Võimatu.
„Kui kaua me peame seal olema ?“ küsis hõbedaste juustega tüdruk veidi väriseval häälel, kelle nimi oli, nagu Alile häguselt meenus, Wanda.
„Nii kaua, kui vaja,“ vastas talle Emand Valien .
„Te peate seda tegema kogu maailma nimel. Ülesande detailisest räägime homme samal ajal,“ ütles kuninganna ja andis neile märku lahkuda. Ta jäi veel Mauritiuse, Arbaxani ja Valieniga midagi arutama. Ali sulges kõige viimasena lahkudes ukse. Koridoris ootas teda Darwen.
„Mis arvad siis ?“ küsis Ali noormehelt ja võttis temaga sama tempo üles.
„ Ei oska midagi arvata. Küllap juba midagi suurt on toimumas, kui nad meid alla elama saadavad. Ainult ma ei oska arvata, kes võib olla see, kes põhjustab neid õnnetusi,“ vastas noormees ja ohkas vaikselt. Ali noogutas .
„Mu ema saab krambid, kui ta sellest kuuleb . Tema väikene tütrekene läheb kodust ära,“ ütles Ali ja muigas.
„Meile öeldi, et me ei tohi sellest kellelegi rääkida,“ tuletas Darwen talle meelde.
„Ahjaa.“ Ali ei suutnud kuidagi mõelda, et ta lihtsalt läheb kodust minema ilma, et ta kellegile midagi räägiks. Ta ema muretseks end hulluks.

Väga hea.

Jee, uut jälle. xd
Jumala hea nagu.

Kuule sul on annet.

Ma tahan veel uusi osi ! xD

Kes ei tahaks?

Ma ei kavatse teid pikkade osadega ära hellitada

Lõpuks otsustas ta, et ta ei muretse enne plaani üksikasjade kuulmist. Seda oli aga raske teha. Nad läksid koos Darweniga samast tagauksest välja ja võtsid suuna lossi ette, kuhu olid pargitud tõllad. Tüdruk lehvitas noormehele ja istus tõlda.
„Kuhu te soovite minna, preili ?“ küsis turske kutsar läbi tiivakahina.
„Koju,“ vastas tüdruk piisavalt valju häälega, et kutsar teda kuuleks. Tõld tõusis aina kõrgemale õhku ja valge maapind jäi kaugele alla. Aknast välja vaadates nägi neiu hõredaid kiudpilvi. Tuule vihin ja tiibhobuste tiiva löögid olid ainsateks helideks.
Tütarlaps ei pannud tähelegi, et nad hakkasid juba maanduma. Ta toibus alles siis, kui kutsar tegi ukse lahti, et ta saaks tõllast välja ronida. Ali vantsis tagauksest kööki ja istus suure puidust laua taha.
„Preili Warlow, kas te soovite midagi? Näiteks teed või kohvi ?“ küsis teenija teenistusvalmilt kohale tõtates.
„Sa võid mind kutsuda Aliks. Tee kõlbab muidu küll, tee seda uut vürtsidega, see on hea,“ vastas neiu veidi väsinult. Ali oleks võinud ka ise endale teed keeta, aga see teenijate omamine oli rikaste värk. Paljude teenijate omamine näitas seisust. Teenija pomises midagi ning vesi läks keema. Lihtsa kutseloitsuga tõi ta valitud teekoti kõrgelt riiulilt alla. Riiulil oli palju eri teesorte. Puuviljaga, taimedega, ürtidega ja paljud teised. Ali lausa armastas teed. Ta oskas hästi lõhnu eristada ja endale vastavalt meeleolule sobivat teed valida.
„Preili, teie tee on valmis,“ teatas teenija. Ali ei reageerinud. Teenija ohkas.
„Olgu, Ali, teie tee on valmis,“ parandas teenija ennast ja asetas tassi teega lauale.
„Juba parem, aitäh,“ ütles neiu kergelt muiates. Ali rüüpas väikeste lonksude kaupa teed ja vahtis aknast välja. Tee tegi teda uniseks ja tüdruk tahtis voodisse heita, kuigi oli alles päev. Olles lõpuks oma tee ära joonud tõusis neiu püsti ja lükkas puidust tooli laua alla. Ta läks aeglaselt ja haigutades oma tuppa, mis oli segamini nagu alati. Ta tõmbas kardinad ette ja puges koos riietega voodisse.

Arvamust ( a )

hmmm. huvitav Järgmist.

Ma tänan väga.


Ali ärkas selle peale, et üks üksik valgusekiir paistis talle näkku kardinate vahelt. Tüdruk ajas end püsti ja nägi, et on varahommik. Ta oli terve päeva maha maganud. Neiu ajas endale mugava tumepunase särgi selga ja koperdas veel uneseguselt alla. Koridoris vaatas ta ka seal seisvat vana pendelkella. Kell oli alles kuus. Vanemad magasid alles all ja majas valitses vaikus. Teenija tööpäev algas seitse nii, et ka köögist polnud kuulda sahmimist. Nii oligi parem. Neiu läks kööki ja hakkas endale teed valmistama. Täna valis ta rahustava münditee. Koosolekuni oli veel mitu tundi parajalt aega ning tüdruk kavatses selle kulutada mõnda raamatut lugedes. Jättes tee lauale tõmbama läks tüdruk vaikselt maja idatiiba raamatukokku.
Kui seda kohta üldse annabki majaks kutsuda. See on pigem väiksemõõduline loss. See polnud küll eriti kõrge, kaks korrust ja lisaks pööning, kuid võttis enda alla palju maad. Läänetiiba jäid magamistoad, Ali enda tuba, vanemate tuba ja külalistetoad. Idatiivas olid raamatukogu, söögituba pidulikumate ürituste jaoks, sest koos söömist Ali perekonnas üldse ei eksisteerinud, vaid igaüks astus köögist läbi, millal oli vaja. Seal olid ka kabinetid ja toad täis põnevat kola, mida neil tegelikult vaja ei läinud.
Neiu läks raamatukokku, mis oli äärast-ääreni raamatuid täis. Osad raamatud olid päris vanad ja talle tundmatus kirjas kirjutatud. Nimelt tema isa oli hull raamatufänn. Ta ei pannud mitte kunagi vastu kiusatusele osta kokku raamatuid. Ta veetis seal pikki tunde lugedes võluvalgusel raamatuid, sest ta ei lubanud mitte kunagi viia küünlaid raamatukokku, kus oli suur süttimisoht. Raamatuhullus oli ka Alit nakatanud. Praegu otsis ta teoseid inimestest. Neid polnud üldiselt palju olemas. Eldarhanlased võisid küll inimesi eemalt jälgiga, kuid üldiselt ei teadnud nad inimestest eriti midagi. Ali tõi aeglase kutseloitsuga ettevaatlikult oma teetassi raamatukokku püüdes sellest mitte palju maha ajada. Istudes mugavas tugitoolis akna all koos oma teega lõi ta raamatu lahti.

’ Inimesed on olevused, kes elavad allmaailmas. Nad elavad mingil veidral pinnasel, mis ei ole pilvedest. Nad ei tunne tõelist võlukunsti. See, mida nemad võlukunstiks peavad on meile mäng. Mitte ükski neist ei oska ühtegi loitsu ega ilmuta võlukunstile vihjavaid võimeid. Oma igapäevaelu korraldamiseks kasutavad nad oma kummalist tehnoloogiat. Ka nende ajaarvamine on meist üle viie tuhande aasta maas. Sel ajal, kui meil olid ammu õitsevad tsivilisetsioonid, elasid inimesed oma primitiivses maailmas. Mõned lahkemad meist otsustasid inimesi aidata neile tuld kinkides ja aidates neil püstitada nende esimesi kõrgkultuure. Inimeste esimesed neli tsivilisetsiooni on püstitatud puhtalt meie abil. Nüüdseks oleme me katkestanud oma sidemed inimestega. Nad muutusid järkjärgult arenedes ahnemaks ja hakkasid meid oma huvides ära kasutama. Üle tuhande aasta pole me nüüd juba inimestega lävinud ...’

Lahe. kisub täitsa huvitavaks:D.

Wooooaaaah , väga huvitav

ooo tore juu.... ei suuda järgmist oodata:)

Bwhahah, saate oma haleda osa



Ali oli raamatu taga juba magama jäämas. Peaaegu kogu raamatu sisu hõlmas seda, kui mõttetud ja ahned inimesed on ja miks peaks inimesi vältima. Neiu ei oskanud midagi otsustada selle põhjal. Kui inimesed olid tõesti nii mõttetud siis miks peaks kuninganna neid üldse allmaailma saatma ?
Tüdruku mõtiskluse katkestas kõmisev pendelkella hääl, mis kostus ka teise maja otsa. Ali pani raamatu tagasi raamaturiiulisse, võttis tühja teetassi ja läks tagasi kööki, kus juba toimetas teenija ja tüdruku isa istus uniselt laua taga.
„Tere hommikust, preili! Mida te sooviksite hommikusöögiks ?“ küsis teenija, kes askeldas juba Ali isa praemunade kallal.
Neiu turtsatas .
„Ma olen juba öelnud, et mind võib Aliks kutsuda ja üks võileib kõlbab küll,“ vastas tüdruk ja istus oma isa kõrvale. Ta isa oli keskealine mees, loomulikult Eldarhani mõõdupuu järgi, ta oli 187 aastane. Tal olid tumedad elegantselt siledad juuksed, milles võis ka näha mõnda üksikut halli karva ja samasugused silmad nagu Alil.
„Hommikust, kullake,“ tervitas tüdrukut tema isa, samalajal kahviga torkides talle ette asetatud praemunadega . Teenija asetas ka Alile tema toidu ette, milleks oli suur võileib linnulihaga. Linnuliha oligi ainus liha, mida oli Eldarhanis saadaval, sest ainsad loomad neil olidki linnud. Imetajaid ja kalu nad ei tundunud .
Ali lobises isaga ja sõi oma võileiba, kui lõpuks märkas, mis kell oli. Aeg oli vahepeal nii kiiresti läinud, alles taloli ju parajalt aega koosolekuni. Neiu lõpetas võileiva viimase ampsu ja jooksis pikkade sammudega trepist üles oma toa poole.
Tütarlaps tuulas oma kapis, et leida midagi vähegi esinduslikumat kuninganna juuresolekul kandmiseks. Ta leidis kuldsete tikanditega helesinise siidi taolisest materjalist tehtud pluusi ja mugavad sellega sobivad püksid. Ta kammis veel enda pikad juuksed oma kahvatu näo eest kõrvale ja sirgeks. Vaadates end veel korra peegli eest, mis oli ta punasest puidust tehtud kapi siseküljel, jäi ta rahule ja läks tagasi alla.
Ali isa istus veel laua taga, lugedes raamatut, rikkudes ise oma reeglit, et raamatuid raamatukogust välja ei tohi viia. Tüdrukut nähes vilistas isa tunnustavalt.
„Kui tohib küsida, siis kuhu meie preili tänasel kaunil päeval läheb ?“ küsis mees veidi naerusel toonil.
„Ma lähen välja,“ vastas neiu napisõnaliselt, pidades meeles oma lubadust.
„Kas sa lähed oma tavalise tõllaga ?“ küsis isa püsti tõustes ja oma raamatut hoolikalt kotti pistes.
Ali noogutas vastuseks.
„Olgu, ma võin ka siis teise tõllaga minna,“ sõnas mees .
Ali isa oli üks kuningliku nõukogu liikmetest. Ta oli seal tähtsal positsioonil ja omas märkimisväärset võimu seal.

YEEEYY!
Järgmist osa !

Sama siin!

Sorry, et ma pole nii kaua kirjutanud. Veidi lühike osa tuli ka .



Ali seisis koos teistega närviliselt täpselt samal kohal ja samas ruumis, mis eelmisel päevalgi . Kõik ootasid praegu Mauritiuse järel. Hetke pärast tuiskas Mauritius kitsasse ruumi .
„ Vabandust, et pidite minu järgi ootama, kõrgus . Mul tekkisid tehnikutega mõned arusaamatused,“ vuristas ta vabanduseks ja vaatas kuningannale tähendusrikkalt silma . Kuninganna vaid noogutas vastuseks .
„ Alustame siis,“ ütles Emand Valien, hääles aimatav kärsitus .
Mauritius hakkas esimesena rääkima .
„ Homme koguneme me koidikutunnil . Teid saadetakse kupliga allmaailma pinnale. Selleks teeme me pilvekihti väikese ava, et kuppel läbi mahuks. Teid suletakse kuplisse ja saadetakse eri paikadesse . Iga ühega teist hakkab samas linnas elama üks vanem tehnikuvõlur . Teid kõiki aga saadetakse eri maailmaotsadesse .“
Mauritiuse plaani tervitas vaikus . Nüüd jõudis Alile üha selgemini pärale, et ta peab minema allmaailma elama .
„ Asju pole teil kaasa vaja võtta,“ jätkas mees. „ Teie elamiste ja kodude eest on hoolitsetud. Teie peate vaid imbuma inimeste sekka ja uurima, kas meie hirmud on põhjendatud. Aruandeid saatke kord nädalas tavalisel teel. Kui leiate midagi tähtsat, siis saatke otse meile tulikirjas .
Mitte keegi ei tohi teada teie lahkumisest . Me valisime teid, noori, sest arvame, et teie kohanete sealsete oludega paremini. Teie sihtpunkti ei tohi ka teie lähedased teada, meie leiame teie kadumisele mingi loo.“ Mauritius jäi vaikseks .
Ali märkas, et teised tema kõrval olid närvilised ja ehmunud. Neidis ise tundis pigem kerget põnevust. Ta aga ei kujutanud ette, et ta kaob niisama ilma oma vanematele ja sõpradele ütlemata .
„ Homme räägime veel teie sihtpunktidest täpsemalt,“ sõnas kuninganna oma hämmastavalt pehme häälega, tooniga, mida Ali polnud kunagi kuulnud. Tavaliselt oli kuninganna igas sõnas ja teos mõjuvimu ja kirglikkust . Kuninganna andis neile kerge käeviipega mõista, et nad lahkuksid.
Ali peaaegu keksles läbi lossi oma tõlla juurde. Ta oli väga põnevil ja kahtles, kas ta sel öösel üldse magada saab. Aga enne seda oli tal veel terve päev veeta Eldarhanis .