Fantasy story

Naiss

Enivei, selle tellimustöö kohta siiis. Ära tee seda Eragoni vaatenurgast. Tee see näiteks Vaniri või kelle iganes vaatenurgast. Ma nõuan .

Hea jutt on.

Tellimus tööd juba jh?

Vanir, ma isegi ei mäleta või ka ei tea kes see on :D
Ma arvan,et kui ma Eragoni fikki teen, siis teen ma nagu umbes pealtvaataja moodi

Päh .
Vaata, et sa ruttu peale hakkad

Eem, see lugu peab lõpule ka kunagi jõudma ju
Tegelt ma arvan, et ma tean juba kuidas see lõppeb ja tean mis edasi hakkab juhtuma
Vist... ma pean kõik korralikult ära kirjutama

5. osa


*eemal* (teeme asja põnevamaks?):

Kostus vali raksatus mis kajas vastu üle kogu metsa.
Kostus veel teinegi ja sellele järgnesid möirged. Kari relvastatud mehi ratsutasid hobuste seljas mööda metsa koguaeg edasi. Kõigil oli oma kindel suund ning keegi ei löönud ka araks,olgugi,et neid on hoitatatud.
Nad ei pruugi kunagi enam tagasi tulla ja näha oma lapsi,ema, isa ja teisi sõpru, kes jäid koju ja ootavad nüüd nende tulekut, ise vaevu hingata saades ja peaaegu üldse mitte magades.
,,See on seal!" ütles kapten ja vaatas ilmselgelt väga halvakspaneva pilguga müüri, mis nende ees laius.
Müüri värav oli tehtud raskest tammest ja seda ümbritses suur jõgi. See oli sama sinine nagu taevas, kuid erinevalt värvist, kandis jõgi teistsugust nime.
Sõdalased pingutasid enda vibunööre ja kapteni märguandepeale saadeti need üle müüri.
Vaikus.
Nad oleksid küll oodanud, et midagi nüüd juhtub, kuid mitte midagi. Vaikus.
,,Läheme edasi.." ütles kapten vaikselt, aga piisavalt kõvasti, et kõik teda kuuleksid. Nad hüppasid hobuste seljast maha ja astusid edasi. Mõõgad võeti välja ja mindi edasi, olles koguaeg valves.

Avareni sild hakkas aeglaselt alla laskuma niipea kui sõdalased jõudsid jõe äärde.
Sild puudutas maad ja tundus, nagu oleks maavärin hakanud, kuid kõik jäi peagi vaikseks.
,,On see lõks?" küsis kapteni parema käe abiline. Mees vaatas väravat ja linna sissekäiku. Sea oli kõik nii valge ja tundus, nagu oleks see kõik lihtsalt tavaline koht, kuid seal oli vaikne.
Linna kohta isegi väga vaikne. Kus olid inimesed ja kus olid mängivad laped?
,,Kui sa araks lõid võid kohe tagasi minna!" sisistas kapten salgavalt.
,,Läheme edasi!" käsutas ta teisi. Kapteni parema käe positsioonil olev mees vaatas jahmunult kuidas teised hakkasid minema.
,,Mina ei lähe," otsustas ta ning lahkus sealt nii kiirelt kui sai ja imekombel nähtamatult.

Niipea kui kõik sõjamehed olid jõudnud sissekäiku, sulgus sild kiiremini kui tavaliselt oleks läinud. Mitu inimest siis tõmbasid köitest, et sild ülesse saada?
Mees vaatas müüre, ise hirmust suutmata liigutada.
Ja nüüd juhtus see mida ta ootaski.. Ja see mida ta kõige rohkem kartis.
Taevas tõmbus süsimustaks ja isegi päike, mis oli sellel päeval eredalt paistnud, ei näidanud oma kiiri üldse välja.
Linnast kostusid valukarjed ja mõõgahoopide hääled.
See kestis veel mitu minutit. Mees ei suutnud ikka veel end liigutada kuni kõik taas vaikseks .
Hirmust värisedes taganes mees hobusteni ja upitas end enda truu ratsu selga, kes norsatas vaikselt. Värisevate kätega võttis ta ratsmetest kinni ja nügis hobust kandadega .
Hobune galopeeris minema.

Ta oli natuke maad metsas ratsutanud kui kuulis peas kajavat ohtlikku, ähvardavat kuid väga rahulikku häält :
,,Avarenist ei pääse elusalt keegi.Mitte kunagi."




,,Sa nägid?" küsisin vaadates taeva poole. Hetk tagasi oli see olnud must ja nüüd taas helesinine ja päike paistis palavalt peale. Fiencly noogutas ärevalt. ,,Ma arvan, et me võiksime tagasi keerata!" ütles ta natuke väriseval häälel.
Tal oli hirm. Ja nii ka minul.
Pigistasin kõvasti ratsmetest ja võtsin jälle kiivri peast.
Me olime ratsutanud alles kolm tundi ja hobused olid juba rängalt väsinud.
,,Arvan, et laseme neil puhata natuke.." ütlesin vaikselt. Fiencly noogutas ning peatas enda ratsu. Tegin sama ning Torent vist isegi hirnatas rahulolevalt, kui ma ta seljast maha hüppasin. Panin ratsmed nii, et need teda ei segaks kui ta rohtu sööb ja vaatas Fiencly poole, kui hobused eemale jalutasid.

,,Mida me nüüd teeme?" pärisin talt ja vaatasin jälle taevasse.
,,Ei tea.. " ütles ta ja vaatas ringi. ,,Saaksid sa mulle oma mõõka korraks laenata?" küsis ta hetke pärast.
Vahtisin talle nüüd kulmi kergites otsa. ,,Milleks?" küsisin natuke imestunult.
,,Ma tahan flööti teha.." ütles ta mulle ning naeratas. Vahtisin teda imeliku pilguga kuid sellegipoolest võtsin mõõga tupest välja ja ulatasin selle talle.
Nagu mõni laps , astus ta keksleval sammul kase juurde ning lõikas oksa ära.
Seda teraselt silmitsenud, istus ta maha ja hakkas laulma mingisuguses veidras keeles lugu.

,,Sa võid oma mõõga tagasi võtta," ütles ta mulle, kui ma just selja keerasin. Vangutasin pead ja astusin tema juurde ning võtsin mõõga kiirelt ülesse ja panin selle tuppe tagasi ja jalutasin edasi.
,,Kuhu sa lähed?" päris ta kui oli korraks laulmise lõpetanud.
,,Jalutama.." ohkasin tüdinult. Kuulsin kuidas Fiencly hakkas jälle veidras keeles laulma ning kehitasin sellepeale õlgu ja tõmbasin kiivri peast.
Tundsin kergendust, sest olin mitu tundi seda rauatükki peas kandnud ja ei ühtegi korda ära võtnud. Hingasin sügavalt sisse metsa värsket õhku ja naeratasin esimest korda .

,,ELANORA!" hõikas Fiencly mind ja mitte just sellise häälega mida mina harjunud kuulama olen. See oli rohkem karjatus. Jätsin enda avastusretke pooleli ja tormasin hääle poole .
Fiencly seisis minu ees ja ma vajusin põlvili. Poleks uskunud, et raudrüüs joosta oleks nii raske..
Noh, ega see kaalub ka vist mingi sada kilo .. Ei, see on liialdusega antud vist.
Vahtisin talle alt ülesse otsa ning haldjas naeratas.
,,Ma meisterdasin selle valmis.." ütles ta naeratades ja näitas mulle heledat värvi puust tehtud flööti. Kui me poleks praegu metsas , siis ma poleks teda uskunud. Flööt näis väga professionaali moodi tehtud.

,,Mängid hiljem.." ohkasin vaikselt, kui ta oli selle välja pakkunud ja tõusin püsti. Vilistasin valjult ja Torent kappas minu kõrvale. Fiencly kutsus enda hobuse samuti kohale ning istusime mõlemad sadulasse.
,,Tahaks kiiresti sinna kohale jõuda.." ütlesin enda täkku patsutades.
Fiencly noogutas.
,,Mida sa seal teha üldse tahad kui me sinna jõuame?" küsis ta uudishimulikult.
Kehitasin õlgu. ,,Ma polegi seda kohta varem näinud.. Ma ei tea üldse, kas ma sealt midagi tahangi.. Lihtsalt küsin teed.." laususin naeratades.
,,Teed?" kordas ta mind imestunult vahtides.
,,Ma ei mõtle seda teed mida juuakse!" vahtisin tema poole hajameelse pilguga. Ta naeris mu üle ja noogutas. ,,Ma sain aru küll!" ütles ta lõbusalt naeratades.

Õhtu jõudis taas väga kiirelt kätte. Mul on vist ajaarvestus segi läinud, sest minuteada on suvi.. Või vist ei ole kah.. Fienclyt vaadates tundub nagu oleks suvi, sest ta kandis sinist lillelist kleiti.

,,Elanora?" küsis ta vaikselt kui me ratsutasime.
,,Noohm?" venitasin. ,,Ega jälle mitte flöödi kontserdi küsimus?" mõtlesin ja hammustasin alahuulde.
,,Sa näed seda?" küsis ta sõrmega osutades kusagile ette. Kissitasin silmi. Pimeduses ei näinud ma küll nii hästi. Ta köhatas vaikselt ja andis sellega märku, et sai aru. ,,Ratsutame edasi, siis näed.." ütles ta vaikselt.Noogutasin ning müksasin Torentit ja ta hakkas traavima.

Peatasime hobused üheaegselt ja hüppasin peale Fienclyt hobuse seljast maha ning järgnesin talle.
Nägin maas mingisugust musta siluetti ja kortsutasin kulmi.
,,Kes või mis see on?" küsisin ma jämedal toonil. Fiencly kummardus siluetti kohale ja puudutas seda käega. ,,Ole ettevaatlik!" hoiatasin teda ähvardaval toonil.
,,Ta ei ole ohtlik," ütles ta mulle naeratades. ,,See on inimene," lisas ta tõsisemalt.

Sa oled geenius .
Uut !

Mitte päris.
Mul on Albert Einsteinini shitaks pikk maa ;D

Sorry topeltposti pärast !

Fiencly :

Spoiler:

Elanora :

Spoiler:

Üpris sarnane tegelaskujule, olgugi, et juuksed on mustad ja silmad tumedamad

Niii ma mõtlen nüüd mida öelda...
JÄRGMIST!

Hih , ma unustasin kirjutada ka seda, et varustus on teist värvi.. xDxD

6. osa


Vahtisin maas lebavat kogu umbes minut aega enne kui Fiencly mind mõttemaailmast äratas.
,,Ta on vist vigastatud.." arvas ta ja keeras selle kellegi külje peale. Kortsutasin kulmi ning astusin lähemale, et teda aidata ja samas ka teada saada kes täpsemalt see tundmatu olla võiks.
Keerasime Fienclyga ta sellili ja vahtisime mõlemad mõtlikult rüütlit.. Või kui nii teda nimetada võis. Vahetasime Fienclyga pilke ning tõmbasin rüütlilt kiivri peast.

Fiencly keeras kohe pea kõrvale ja mina viskasin kiivri kohe kõrvale.
Rüütli silmad olid hirmust pärani ning suu lahti. Arvatavasti oli ta valmistunud appikarjeks. Kaela kohal oli tal haav kust tuli verd ja ma krimpsutasin sina. Poleks kunagi uskunud, et ma näen veel laipa.
,,Pane talle kiiver tagasi pähe!" palus Fiencly, kes oli ruttu sammu tagasi astunud. Tegin seda ülima heameelega ja panin kiivri surnule tagasi pähe. Sees keeras jubedalt ja tahtsin ka siit eemale minna. Kaugele. Kasvõi tagasi linna .. Olgugi,et ma ei teadnud kus see enam asub. ,,Ma vean ta siit minema.." ütlesin Fiele, kes aeglaselt noogutas. Tal oli vist juba vaatepildist süda pahaks läinud.
,,Üritan.."

Võtsin rüütlilt ettevaatlikult randmetest kinni ja vedasin ta eemale Fienclyst ja hobustest.
Laiba panin kergendusega ühe vana tamme taha ning vaatasin rüütlit. Libistasin pilgu ta rauast rüüle ja pidin endamisi mainima, et tegu on vist ikka väga jõuka kodanikuga... Või vähemalt oli.
,,Fiencly!" hüüdsin ma tüdrukut valjult. ,,Tule siia!" käsutasin ma teda . Kuulsin vaikseid jooksusamme ning tüdruk oli hetk hiljem minu kõrval.
,,Aita tal varustus seljast võtta.." ütlesin vaikselt ja kummardusin laiba kohale.
,,Mida?!" pahvatas haldjas närviliselt. ,,See on surnurahu rikkumine!" ütles ta hädaldades.
,,Surnud või elus, vahet ei ole! Aita ära võtta!" kortsutasin kulmi. Tõesti tore oli rüüd ära võtta pimeduses kui ei näe midagi.. Võinohh, eriti.
Fiencly turtsatas vaikselt ja kummardus samuti minu kohale. Alustasime kiivrist mille viskasime kiirelt minema. Mitte kumbki meist ei tahtnud käsi veriseks teha.

Varustuse saime hädavaevu ära. Fiencly vaatas nina krimpsutades surnu riideid. Need olid peaaegu valged, aga verest läbi imbunud. ,,Ptüii .." pobises ta vaikselt ja vaatas nüüd ootavalt mulle otsa.
,,Mis me sellega nüüd teeme?" küsis ta ja vaatas raudvarustust mis vedeles maas.
,,Mitte midagi erilist.. Sina hakkad seda kandma.." ütlesin tehes hooltetut häält.
,,Mida?" karjatas Fiencly ja oli ilmselgelt solvunud. ,,Mina ei hakka seda kandma!" ütles ta pead ägedalt raputades.
,,Sa oled haldjas, Fiencly!"
,,Selles asi ongi!"
,,Kedagi ei huvita on see teil keelatud või mitte.. Sa oled siin , praegu minuga, siis kui sul varustust ei ole siis võid lõpetada samat moodi nagu tema !" ütlesin ägedalt ühe hingetõmbega. Fiencly põrnitses mind vihaselt ning ma korjasin ülesse raskemad varustuse osad. Fiencly võttis sõnatult allesjäänud osad kätte ja põrnitses mind altkulmu.
,,Ma oleksin pidanud ette nägema..."
,,Kahjuks ei näinud," peatasin ma teda. ,,Usu mind, mul oleks sama reaktsioon .. Aga sa oled haldjas! Sa peaksid oskama midagi sellega ette võtta!" palusin ma teda. ,,Ma tõesti ei taha, et sa sureksid näiteks! Usu mind, mina võin ka surra siis kui me siin metsas edasi tagasi käime.. Siin on igasuguseid jahimehi ja kes teab kelleks nad meid pidada võivad!" rääkisin enda paluva tooniga. Fiencly vaatas mind natuke leebemalt. Ma pole kunagi kellegiga nii rääkinud kuid antud juhul oli Fiencly ka ainuke keda usaldada sain.

,,Olgu.." ütles ta vaikselt ja astus hobustest eemale..
,,Pane need siia," käsutas ta nüüd mind ja pani rüü osad kenasti paika. Noogutasin ja panin need kenasti maha. ,,Mine nüüd eemale ja ära vaata seljataha.." ütles ta vaikselt ning tõmbas flöödi välja. Kergitasin korraks kulmi ja keerasin talle selja.
Kuulsin kuidas ta sahmis veel raudrüüga ning siis jõudsin ma hobusteni. Istusin seljaga Fiencly poole ja vaatasin tühja pilguga enda ette.
Kuulsin kuidas Fiencly alustas flöödi mänguga.
See oli üldse teine viis mida olin harjunud kuulama.
Natuke mänglev, tõsine, vaikne ja muutus mõnes kohas valjuks. Tekkis kiusatus piiluda üle õla ja vaadata mida Fie täpsemalt seal teeb kuid tuletasin omale vastumeelselt meelde oma lubadust.
Flöödi heli muutus juba vaikselt uinutavaks ning silmad hakkasid juba enesest sulguma. Võibolla sai ta mu kavatsusest aru ? Vajusin vaikselt küljele ning sulgesin silmad ja enne kui arugi sain, olin ma juba magama jäänud.

,,Äratus!" sosistas vaikne hääl mulle kõrva. Ärkasin selle peale võõpatades ja tõusin kiiresti istuli. Fiencly astus minu ette, seljas rüü mis sobis talle ideaalselt. See oli naiste jaoks mõeldud rüü, kuid sellel oli ka värvi muudetud. Nüüd oli see türkiissinist värvi ja ta hoidis käes kiivrit. Pilgutasin hämmastunult silmi ning naeratasin.
,,Kuidas sa seda tegid?" pärisin ma huvitatult. Fiencly naeratas lõbusalt.
,,Mitte ainult sinul peavad olema saladused!" ütles ta mulle saladuslikul häälel ja tõmbas kiivri pähe. Tõusin püsti ja ausalt öeldes isegi imetlesin tüdruku rüüd. ,,Ma võtsin ta mõõga ka ja tuli välja nagu firma mark.." teatas ta mulle ja tõmbas tupest välja samasuguse türkiissinise pika ja terava mõõga. Selle käepidemel oli igasuguseid kristalle.
,,Hakkame siis minema?" küsisin vaikselt ringutades. Haldjas noogutas ja kutsus nüüd kohale mõlemad hobused.
,,Ma harjutasin vilistamist kui sa magasid.. Ei tulnud eriti hästi välja aga siiski natuke oskan.." lausus ta hüpates enda hobuse selga. Vaatasin teda vaikselt ning kehitasin seepeale õlgu ja sättisin end Torenti peale istuma.
,,Kuhu edasi?" küsisin ringi vaadates. Kõikjal olid puud ning see häiris natuke.

Ja jälle nagu harjumusele kohane, müksasin ma enda täkku ja suunasin ta esimest korda nii varakult galopeerima. Fiencly oli enda hobusega minu taga ning minu juhenduse peale sõitsime ei tea kuhu...

Äge
Ma pean kisendama . UUUUUUT ! =)

Ma olen meie sortsiga 100 ja 10 % nõus.

Ma teen selle järjeka kiiresti lõpuni ja jumal tänatud, et mul on pikad osad nii saab kiiresti lõpetada.. x)

7. osa :


Vaatasin ringi. Kõik oli vaikne .. Noh , kui välja arvata hobuste vaiksed sammud. Fiencly pole ka midagi rääkinud ja tundus üldse väga eemalolev.
Nüüd hakkas tõesti jahedaks minema, olgugi, et veel paistis päike ja tavaliselt oli lõuna ajal soojem.
Libistasin käega üle juuste ja haigutasin vaikselt.
,,Näed sa midagi ees?" küsisin vestluse pärast Fienclylt, kes pilgu tõstis ning tähelepanelikult ringi vaatama hakkas.
,,Veel mitte.." lausus ta mõtlikult ja kortsutas kulmi.
Vaatasin vastassuunas. Mets meie taga muutus aina kaugemaks. Seegi oli hea, et ma olin suutnud kuidagi metsast välja juhtida.

,,Ma vist näen midagi.." kuulsin Fienclyt pomisemas. Tõstsin pilgu ning tuttaval kombel viipas ta käega väga kaugele, kus paistis mingisugune kindlus olevat. Naeratasin nüüd , aga see oli ka rohkem välja pingutatud naeratus, kuna olin väsinud ja külmunud.
,,Läheme sinna?" küsisin haldja poole pöördudes. Fiencly vaatas kulmi kortsutades kindluse poole ja kehitas õlgu.
Müksasin Torentit ja tõmbasin ratsmetest ning galopeerisin ees kindluse poole, Fiencly kohe minu järel.
,,Teeme ruttu.. Külmaks hakkab minema.." ütles ta vaikselt. Noogutasin. Tegelikult ma arvasin, et haldjad ei tunne külma ja üldse, kuid tundub, et ma eksisin.

,,Ossa.." pomisesin suurte silmadega vaadates kindlust. Sild oli sellel kinni ning Fienclyl oli ka suu ammuli.
,,Jah.. ossa.." venitas ta samuti ning naeratasime kahekesi. ,,Olgu.. Kuidas me sisse saame?" küsis ta pead kallutades ja kindlust nõutult vaadates.
,,Küsi ja siis saad teada..." pakkusin ning vaatasin üsnagi uuriva pilguga kogu seda kohta . Tiik selle ümber oli ehitatud vist selle jaoks, et keegi vaenlastest ei saaks loata sisse. Peaks mainima ka, et see tiik oli vägagi lai ja selle üle ujumiseks läheks vist ikka natuke aega küll. Ei tea veel, kui sügav see oli.
Kostus kõrvilukustav krigin ning hobused sammusid tagasi kuid mõlemad peatasime nad ning vaatasime ringi.
Üllatuseks avanes sild ja see liikus aeglaselt maa poole.
Vahetasime Fienclyga pilke ning vaatasime kaalutlevalt kuidas sild maad puudutas. Sellele järgnes vaikne mürts.
,,Läheme?" küsisin tema poole vaadates. Haldjas tundus olevat kahevahel ning kehitas seepeale õlgu.
,,Oleme igaks juhuks valmis ka.." sosistas ta ning libistas parema käe mõõga pidemele. Hammustasin alahuulde. Järjekordselt oli tal õigus ning panin samuti käe mõõgapidemele ning müksasin Torentit õrnalt. Hobune astus vastumeelselt sillale ning liikus sissekäigu poole.

Vaikus.
Kuulsin vaid jälle hobuse klõbinaid. Sissekäik oli esialgu üleni tume, polnud midagi näha, kuid lõpuks nägin ka päevavalgust ja see isegi innustas endasi minema.
,,Väga palju siis rahvast.." pomises enda kõrvale jõudnud Fienclyle, kes ringi vaatas , näol üpriski jahmunud ilme.
,,Veider.." ütles ta vaikselt.
Tundus nagu oleks kõik siin ammu maha jäetud ja siin oli väga vaikne.
,,Uurime ringi?" pakkus ta. Kehitasin õlgu ja hüppasin hobuse seljast maha. Torent saab puhkuse omale lubada .. ja eks nendel tänavatel ei saagi ju hobusega ringi liikuda. Fiencly tegi sama ja astus minu kõrvale.
,,Ma arvan,et me kohe ei jagune ..." lausus ta ning naeratas. Naeratasin vastu, kuigi mu alahuul väreles. See nüüd küll hirmust ega külmast ei tulnud.

,,Kuhu poole esimesena?" küsis ta vaikselt. Vaatasin ringi. Koguaeg tundus nagu keegi jälgiks meid kas ülevalt või seljatagant, aga igatahes mitte eest. Kehitasin õlgu ja pigistasin mõõga pidet. ,,Valik on sinu.." vastasin talle vaikselt ja vaatasin ülesse. Päike hakkas juba arvatavasti loojuma, kuna linnuses muutus juba pimedamaks.
Fie sammus ebakindlal sammul ühe tänava poole. Surusin huuled kokku ja järgnesin talle.


Vaatasin uniselt seinu mis meie ümber olid. Tupik. Ka Fiencly oli unine ning tammus kannatamatult ühelt jalalt teisele.
,,Hakkame tagasi minema?" küsis ta haigutades.
Noogutasin ning kõndisin , või üritasin kõndida tagasi. See kõnnak oli väga loju , kuid tundus, et Fie oli minust siiski rohkem energiline. Kadestasin teda isegi. Haldjatel vedas rohkem kui inimestel.

Silmad olid peaaegu sulgemas,kui kuulsin valju hirnatust. Tõstin pea ja vaatasin Fiencly poole, kes oli samuti nagu transist ärganud. ,,Mis see oli?" küsisin imestunult ja vaatasin otse , kust häält tuli.
Haldjas kehitas õlgu ja ajas end sirgu. ,,Ma ei tea, aga hobustega on vist midagi juhtunud!" ütles ta hädaldades. Ajasin end samuti sirgu ning tundsin, kuidas seljast sööstis läbi valusööst.
Midagi ütlemata, jooksime mõlemad hobuste poole ja peatusime järsult kuivanud purskkaevu juures. Fiencly hobust seal kohal ei olnud ja mina ahmisin ärevalt õhku. Jooksin kiiresti enda Torenti kõrvale ja kummardusin ta kohale.
Torent lamas maas, üleni verine ja hingas väga vaevaliselt. Tema haava ma isegi ei näinud vaid vaatasin nüüd hoopis igale poole ringi.
Ma ei saanud Torentit nii ka jätta.. Lihtsalt ei saanud .Tahtsin püsti tõusta ja eemale astuda, kuid ei saanud isegi korralikult enam põlvitada.
Enam minus polnud kaastunnet vaid rohkem raev. Kortsutasin vihaselt kulmi ning tõmbasin mõõga välja ja tänu sellele sain püsti tõusta.
Viisin pilgu paigale tardunud Fienclyle :,,Ma tahan teada saada, kes siin on.." pomisesin talle vaikselt ning vaatasin oma surevat täkku. Isegi siis kui ma teadsin, et ma ei suuda enam tema jaoks midagi teha, kuigi ma isegi tahtsin.. või osa minust, keerasin talle selja ja pühkisin silmanurka tekkinud pisara külmalt ära.

Ohissand . Nuuks .
EDASI JA KOHE ! .

Niuks *Sad*

8 . osa :


Vahtisin tühjalt enda ette. Torenti laip oli kaetud ühe rohelise suure rätikuga. Hobuse silmad olid kinni.
Fiencly mängis minust mõned meetrid eemal flöödiga mingisugust kurba ja kaastundliku viisikest. Tema hobusega oli kõik korras. Ta seisis Fie kõrval ja vaatas vastumeelselt Torenti poole.
Neelatasin raskelt, kuid tundin , et klomp mis kurgus oli, ei tahtnud ka kusagile kaduda.
Neelatasin taaskord ja kuuldavamalt kui varem ja tõusin püsti. Siin ma olla ei tahtnud ega saanud.
,,Ma lähen jalutama.." ütlesin haldjatarile, kes korraks minu poole vaatas ja jätkas enda matuse tseremooniaga.. Kui seda üldse matuseks nimetada sai.

Liikusin sihitult ringi mööda pimedaid tänavaid. Kõik oli hiirvaikne , kuid ikkagi püsisin valvel. Ei oleks tahtnud, et minuga juhtuks seesama asi, mis Torentiga, kuigi isegi mingil kombel tahtsin surra ja seda kiiresti. Võibolla ka aeglaselt.. Siis tajuks viimaseid piinud.
Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin tänavat kuhu sattunud olin. Majade uksed olid lahti , kuid seest olid majad jällegi tühjad. Vangutasin üskõikselt pead ning tammusin esimesse majja sisse.
Nüüd tuli hoopiski välja, et olin sattunud mingisugusesse amulettide poodi. Olgugi, et poes oli pime, nägin ma väga selgelt, kuidas mõned kaelakeed leti taga sädelesid ning eemal oli üks laud , mis oli kaetud lillaka rätikuga ning selle peal oli üks suur klaaskera. Väga lummav. Oleksingi seda vaatama jäänud, kuid võõpatasin peagi tagasi reaalsusesse.
Kuulsin mingisugust vaikset potsatust ja keerasin ringi. Minu ees seisis halli värvi kass, kes nurrudes edasi astus ja end seljaga vastu letti hõõrus. Hingasin kergendunult sisse. Vähemalt üks näide sellest, et mina, Fiencly ja tema ratsu ei olnud ainukesed elusolendid selles neetud kohas.

Kõndisin kassist mööda ja leidsin end jälle pimedal tänaval. Haigutasin laialt, olgugi,et ma ei olnud isegi unine ning kõmpisin jälle edasi, astudes vahepeal majadesse sisse ja uurides poode, mis mu tee peale jäid.
Ma pole kunagi selles linnas olnud ja ometigi tundus see mulle natukene tuttav. Kortsutasin selle mõtte peale kulmi.
See linn ei saa lihtsalt mulle tuttav olla ! käisin endale peale ja jalgu lohistades läksin edasi, nüüd aga hoopis elumajade suunas.
Kõndisin maha vist pool linnast, kui nägin enda ees juba mitu suuremat hoonet. Kergitasin kulmi ja astusin lähemale. Hajameelselt koputasin tumesinise maja suurele uksele. Uks oli tehtud paksust tammest ning pidin kergelt vaimustust tundma. See linnake oli tõesti väga võimas koht. Keegi ei vastanud ja andsin endale loa sisse astuda.
Esimene ruum ehk esik oli kivipõrandaga. Seinad olid kaetud igasuguste maalidega ja parema seina ääres seisis pikk laud, mis oli kaetud valge laudlinaga ja sellel seisis mitu vaasi mis olid kreeka stiilis. Muigasin kergelt kui astusin lauale lähemale ja uurisin asju hindava pilguga. Mõned inimesed annaksid selliste vaaside eest ära vist kogu oma varanduse. Naeratasin selle mõtte peale. Mul ei olnud midagi ja hetkel oli vaba maa võtta mida tahes, kuid jällegi raputasin pead.
Läksin edasi ja nüüd oli mul jälle kolm valikut kuhu minna. Paremal ja vasakul oli kaks ust , mõlemad lahti ja ees laius suur uhke trepp, mille käepidemed olid tehtud lihvitud kasepuust. Kaalutlesin hetke ning läksin siiski vasakpoolse ukse poole.
Lükkasin ukse ettevaatlikult lahti ja koheselt kostus mu suust vile.
Tuba kus ma praegu viibisin, oli täis raamatuid põrandast laeni. Riiulid tundusid üsna tumedat värvi olevat ja ma kergitasin vaimustunult kulmi. Minu küla raamatukogu oli väiksem . Kaks-kolm korda väiksem... Astusin vaikselt edasi ja iga kord kui ma mõnele riiulile pilgu heitsin, olin üha rohkem vaimustunud. Raamatud olid vist igast maaotsast toodud ja siia pandud. Tundus rohkem rahva raamatukogu moodi välja. Sattusin vahepeal kokku mitme samasuguse raamatu otsa.

Niimoodi edasi-tagasi raamaturiiulite vahel kõndides, olin valinud välja omale mitmed raamatud ning asetasin need mõne aja pärast ühele väikesele ümmargusele lauale . Vaatasin raamatuvirna. Olgugi, et raamatuid oli kõigest neli, tundus see virn küll palju suurem kui arvata oskasin. Raamatute kaaned olid kulunud ja pruuni värvi. Võtsin kätte viimase raamatu ning astusin akna juurde. Küünlaid süütama ma ei hakanud, sest mul polnud kaasas midagi, millega saaksin tuld süüdata.
Avasin summutatud ohkega raamatu ja sirvisin seda. Ja nüüd, nagu on juhtunud alati raamatute juuresolekul, süvenesin ma selle lugemisse.

Möödus vist päris mitu tundi, või ma isegi ei tea täpsemalt, kuulsin ma jälle sedasama kerget potsatust. Tõstsin raamatult pilgu ja jäin otsa vahtima hallile kassile, kes omakorda mind enda suurte oranžide silmadega jõllitas. Tundsin, kuidas need silmad lummavad täpselt samat moodi nagu seda oli teinud see kristallkuul. Niimoovi oleksingi jäänud kassi vaatama. Enam ma end liigutada ei suutnud, seisin soolasambana kassi vastas. Sisemuses kees väga kummaliselt. Pea hakkas ringi käima ning tundsin.
Kassidel ei saa selline mõjuvõim olla! mõtlesin palavikuliselt. Pilk silme ees muutus hägusemaks ning tundus, nagu keegi kõigutaks mind ja laulaks unelaulu, kuid tegelikult kass lihtsalt nurrus kui mind jälgis. Kõikusin kandadel küljelt küljele , pilk iga korraga hägusemaks muutumas...

,,Elanora!" karjus keegi. Tajusin väga ähmaselt kuidas keegi mind raputas.
Olen tõesti juba surnud?
,,Elanora!" kuulsin uuesti. Mind raputati veel tugevamalt kui enne. ,,Pagan küll! Ärka ülesse juba!" sisistati seekord vihasemalt. Seda kuulsin küll juba selgemalt. Raputati veelkord ja seda tundsin ka veel selgemini.
Äkitselt tegin silmad lahti ja vahtisin silmi uniselt pilgutades otsa Fienclyle, kes vaatas mind hirmunud näoga. ,,Ah?" ei saanud ma asjast täpselt aru ja see oli ka suur asi mida öelda. Vaatasin haldjat kulmi kergitades ja tõusin istuli.
,,Mis lahti?" pärisin vaikselt ja raputasin seejärel pead. Fiencly hingas kergendunult sisse ja vaatas aknast välja. Kuu paistis pilvede tagant ning valgustas kogu raamatukogu.
,,Ma leidsin su siit põrandal vähkremas.." teatas Fie ning aitas mu püsti. Panin käe kohe laubale . Jälle peapööritus. Toetasin käega vastu seina ja vaatasin haldjale otsa.
,,Ma vähkresin?" küsisin imestunult. Fie noogutas ja tõstis põrandalt ülesse raamatu mille ma olin enne lugenud. Kergitasin kulmi, kui ta oli vastuseks noogutanud. ,,Imelik.." pomisesin raamatukogus ringi vaadates ja surusin raamatu kaenlasse.
,,Kuidas sa siia said üldse?" küsisin ettevaatlikult ning haigutasin seejärel laialt. Seekord tuli see selles,et ma olin vist mitu tundi maganud.
,,Ma tulin sulle järele," ütles ta ja keeras mulle selja ning astus raamaturiiulite poole ning võttis suvalise raamatu välja. ,,Väga huvitav.." pomises ta vaikselt raamatut sirvides ja pistis selle tagasi.
,,Miks sa mulle järele tulid?" küsisin natuke veidral toonil. Ta keeras end minu poole ja vaatas mind, näol selline nägu, nagu hakkaks ta kohe minestama.
,,Siis kui sa lahkusid, oli sul selline nägu nagu sa kavatseksid enesetappu teha."

Käbe edasi .

Jah, ruttu!

9. osa:


Jõudsime tagasi kohta kus ennegi istunud olime. Mina, raamat kaenlas ja Fiencly, tantisklev nagu alati. Võtsin istet purskaevu serval ja vaatasin kulmi kortsutades enda täku laiba poole. Fiencly polnud seda kuidagi saanud eemale viia ja ma arvan,et sellega poleks mina ka hakkama saanud.
Raevu hoog hakkas aeglaselt minus voogama. Tahtsin hakata karjuma, lõhkuma, kisama, jooksma , laamendama .. Kurgus oli selline tunne, nagu oleks seal mingisugune raske raud sisse pressitud.
Ajasin pea kullasse ja vahtisin tumedasse taevsse. Tähed sätendasid selles tumedas taevalaotuses ning see pani mind ohkama. Kui need tähed on kõik surnud hinged, siis kõigi nende seas peaks olema ka Torent.
Pühkisin kiiresti silmanurka tekkinud pisara, mõeldes koguaeg sellele, et ma ei tohi nutma hakata. Lihtsalt ei tohi. Olgugi,et Torent on läinud ja seda igaveseks, minu lemmik täkk, kuid siiski on mul alles jäänud Fiencly, keda võin ma nüüd usaldada. Vähemalt ta on mu usalduse võitnud ja ta päästis mind selle kassi eest, olgugi,et ma isegi ei teadnud, mida ta teha kavatses .
Vaatasin enda ette ja avastasin, et oli raamatu maha pillanud ja tõstsin selle ülesse.
See oli avanenud täiesti juhuslikul kohal ja pälvis jälle mu tähelepanu.
Sõnad selles raamatus olid mingisuguses tundmatus keeles.. Kui see üldse keel oli. Seal olid mitmesugused märgid, ruunid. Kergitasin vaikselt kulmi. Kuna Fiencly tegeles enda hobusega, ei hakanud ma teda segama ning kummardusin raamatu kohale.
Sain varsti aru,et märgid .. õigemini ruunid rääkisid seal kõik omas keeles ja peagi asendusid tähted ruunideks. See kes selle raamatu kirjutas pidi vist täielik geenius olema. Kindlasti mingisugune rikas kodanik ka, kui see just tema kodu oli kus ma käisin..
Kummardusin veelgi rohkem raamatu kohale ja kortsutasin süvenenult kulmi, kui raamatu märke uurisin.

Keerasin järgmise lehe ja vangutasin pead, kui nägin enda silme ees mõningaid tuttavaid ruune ridadel. Üha enam sain ma aru, et ruunid tähendasid midagi ja kuna raamat oli paks, siis pidi seal vist kogu jutustus millegist olema.
Ohkasin raskelt, kui selja sirgu ajasin. Seljast kostusid vaiksed raksud ning muigasin vaikselt. Tekkis kiusatus küsida, kas Fiencly teab mõnda nendest ruunidest, kuid kui keerasin pea tema poole, avastasin, et ta magab kerratõmbunult tekkide pealt mille ta oli võtnud turu platsi müügi kohtadelt. Haigutasin vaikselt, kuid niipea kui pilgu raamatule tagasi suunasin, kadus kogu unisus ja jälle, nagu mõni hüpnotiseeritud jobu olin ma sellesse süvenenud, olgugi,et ma ei mõistnud mitte midagi millest see raamat rääkida võikski.
Keerasin kergelt haigutades lehe ja uurisin pilguga igasuguseid uusi ruune. Pidin imestama ja seda tõesti. Kes inimestest küll teadis nii paljusid ruune ?
Mu pilk peatus ühel veripunasel ruunil, millel oli kujutatud tuli ja selle ümber oli joonistatud must ring.
Järsku tajusin kuidas mu silmad kipitavad. Hõõrusin neid kätega,kuid valu ei läinud üle vaid vastupidi. See läks hullemaks. Arvasin,et olen unine, kuid nüüd tundus, nagu silmad leegitseksid.
Pillasin raamatu käest maha ning vajusin põlvili. Silmad valutasin üha rohkem ja seda iga hetkega ning ma ei suutnud neid isegi avada. Lasin kuuldavale ühe karje ning vajusin raskelt kummuli. Lõin vastu kivitee ära oma põlve, puusa ja õla ning siis kui pea ka veel maad puudutas, lõin veel pea ka ära ja see tegi valu veel hullemaks.
Möirgasin valust ja väänlesin ühe koha peal. Kuulsin kuidas keegi jälle minu juurde tuleb, kuid valu ei jäänud üle...

Silmad kipitasid natuke ja nuuksatasin väga valjusti. Ma ei suutnud neid avada ja mis ka kõige hullem, ma ei tahtnudki! Kartsin,et nüüd olen pime ja jäängi pimedaks. Oigasin vaikselt ja kuulatasin. Kuna ma silmi ikka veel lahti ei teinud, sain vähemalt kuulda ja ohsa! Ma polegi surnud!
,,Püsi paigal!" sosistas Fiencly pinevalt mu kõrval. Avasin silmad, kuid kõik oli pime ja ma ei näinud midagi. Tundsin, kuidas soojad päikesekiired minu nahka soojendasid ja see tähendas,et praegu on päev.
Aga miks ma siis midagi ei näinud? Hakkasin käsi silme ette tõstma, kui avastasin,et need on tugevalt kinni soetud ja sama on ka minu jalgadele tehtud. ,,KURAT!" karjusin ma vihaselt ja hakkasin ägedalt rabelema. Niipea kui olin seda tegema hakanud, kuulsin ma kedagi pahaselt vandumas ja siis jõuti minu kõrvale ja suruti tugevalt vastu maad. Hakkasin paanitsema ja kiljusin. Poleks isegi arvanud,et kiljumine nii heaks võib osutuda.. Nii saab oma tunded välja elada.. Pole ammu kiljunud.
,,Suu kinni!" sisistas keegi mulle ning suruti käsi suule. Ma ei suutnud ennast liigutada ja nüüd on mu suu ka kinni. Tänan väga.
,,Kui sa vait ei jää,siis lõppeb kõik halvasti!" sosistati mulle tungivalt kõrva. Kortsutasin kulmi ja noogutasin seejärel. Muud moodi ma ei saanud vastata, kuigi tegelikult oli mul väga ükskõik, kas ma suren või mitte.
Minust lasti lahti ja kuulsin, kuidas meist eemale astuti ning pomiseti midagi. Siis hakati mingisuguseid asju välja otsima ja kostus jälle pominat.
,,Kust sa selle raamatu said?" küsiti. Ma ei vastanud midagi,vaid keerasin pea paremale ja seejärel vasakule, lootes siiski näha veel kedagi,kes oleks siin. Ja oleks tore ka teada saada,kus ma asun ja mis toimub ümber ringi. Fiencly niheles minu kõrval.
,,Ole palun vait!" ütles tema hääl minu peas. Olen ma hull? mõtlesin ja kortsutasin taas kulmi. Kena.. Olen pime ja nüüd kuulen veel hääli ka peas!
,,Sa ei ole hull!Mina olen,kuna ma lubasin mõtte kontakti mitte kunagi kasutada!" sisistas Fiencly pahaselt mõtetes. Võõpatasin kergelt, kuid tundsin, kuidas Fiencly mind ribidesse müksas.
MU RAUDRÜÜ! mõtlesin paanikasse taas sattudes.
,,Rahune maha!Neil on su raudrüü!" rahustas Fiencly mind. Sa suudad sellises olukorras rahulik olla?Mina olen kinni seotud ja pime ka veel pealekauba! tahtsin jälle rabelema hakata,kuid sundisin end vagusi püsima.
,,Sa pole pime! Nad panid sulle rätiku silmeette sest su silmadest jooksis miskipärast verd!" ütles ta mulle ja jätkas kiirelt :,,Nad ei tee meile vist midagi,kui me ei räägi kogemata välja kes me oleme..Nad ei tea veel,et ma haldjas olen ja sina ürita seda mitte välja lobiseda!" hoiatas ta mind. Noogutasin vaikselt. ,,Tore," ütles ta rahulikumalt. ,,Ütle neile,et sa võtsid raamatu raamatukogust.."
Aga sa pead rääkima mulle ka mis toimub!
,,Räägin,aga tee nüüd nagu ma ütlesin!"
Korrati jälle sedasama küsimust. Nüüd kuulsin ma seda kõvemini kui varem ja võõpatasin "ärkvele" . ,,Raamatukogust," valetasin kellegile osavalt. Minu kõrval mühatati. Kuulsin kuidas eemale astuti ning üritasin Fienclyle midagi mõtte teel öelda, kuid tulutult.
Ohkasin väsinult ja toetasin seljaga vastu jahutavat ja külma kiviseina ning ajasin pea kuklasse.
Väga ebamugav oli olla aheldatuna kusagil kongis, nagu ma seinte järgi pakkuda oskan..

Hmh.. kena jätkake palun kiiresti .

Mm, mõnusalt pikk.

Kuidagi.. väga huvitav on see.

nih järgmist