Viimane vari

1:

Leanne pööras ümber nurga ja viipas Chelseale et ta järgneks. Temast aasta noorem tüdruk sibas kikivarvukil Leanne kõrvale ja piilus tänavale. See oli õnneks tühi.
,,Mine sa ees!" soovitas Leanne ning tõukas Chelseat, kes vaidlemata noogutas ja kiirelt üle tänava jooksis. Leanne vaatas seljataha. Talle tundus, nagu oleks ta kuulnud, kuidas keegi on veel seal, või tundud, kuid ei olnud kedagi. Õlgu vaikselt kehitanud, jooksis ta sõbrannale järele ja hüppas esikusse sisse ning lukustas enda järel ukse.
,,See läks napilt!" ütles ta sügavalt sisse hingates ja Chelseat vaadates, kes värises. ,,Mis on?" küsis ta natuke imestunult ja pani käe lohutavalt sõbranna õlale, kes ei lõpetanud värisemist.
,,Ma ei taha enam kunagi õue minna!" lausus ta nuuksudes. Leanne noogutas mõistes mida tüdruk tunneb ja libistas pilgu aknast välja, tumedale tänavale. Mõni üksik latern põles seal ainult ja isegi päevasel ajal oli see linn sünge.
,,Tule,läheme.." soovitas ta ning liikus trepist ülesse. Lauad ragisesid iga astme pärast jonnakalt ning selle kriuksumise saatel jõudsid nad teisele korrusele, kus oli juba tunduvalt soojem ning üks uks oli natuke lahti kust oli näha õrna oranžikat kuma. Tüdrukud astusid sisse ja sulgesid nüüd enda järel ukse ja tõmbasid riivi sisse.
,,Tänu taevale et teiega kõik korras on!" kuulsid mõlemad tüdrukud ühe naise häält ning nende juurde tormas Chelsea ema. Naise pruunid juuksed olid krunni keeratud ja ta kandis kulunud teksaseid ja t-särki, millel olid mõned laigud. Chelsea kallistas ema tugevasti ning tundus, nagu ei tahaks ta temast lahti lasta. Kulus mõni sekund, enne kui ta seda tegi ja sügavalt sisse hingas ning edasi läks. ,,Söök ootab köögis," lausus ta Leannele otsa vaadates. Leanne noogutas vaikselt ja astus edasi. Jalatseid jalast polnud enam mõttet võtta. Niigi oli korter must ja keegi korsitada ei kavatsenud.
Köögis istus kogu Chelsea perekond. Kaks venda, Tim ja Joe, ema - Anne ja isa Phil, kes heitis vahepeal närvilisi pilke akna poole. Tema parema käe ulatuses oli laetud õhupüss ning vööl rippusid mõned noad mis olid püha veega kastetud.
Leanne võttis Chelsea kõrval istet ja pomises vaikselt tervitus sõnad ülejäänud perekonnale.
,,Leidsite mingisuguse jälje neist?" küsis Anne. Tüdrukud raputasid pead. ,,Tema vanematest pole jälgegi!Tundub,et vampiirid tegid oma puhta töö ära.." lausus Chelsea kokkusurutud hammastega ning kallas tassi sooja teed ning ulatas selle Leannele, kes tassi vastu võttis kuid ei joonud midagi.
,,Vaesed inimesed.. Nad olid nii head.." ütles Anne kaastundlikult ning pani käe Leanne käeseljale. Tüdruk võõpatas nagu unest ärgates ja tõmbas käe kiirelt eemale ja vaatas aknast välja. ,,On kõik korras?" küsis Anne igaks juhuks. Leanne noogutas vaikselt ja jõi natuke teed ning hoidus nina krimpsutamast. Tee oli räigelt kange niiet judinad mööda selga edasi jooksid.
,,Kes täna valvesse jääb?" küsis ta vaadates nüüd kõiki kes laua taga istusid.
,,Tim ja Joe. Neil on omad relvad ka olemas nüüd," teatas Thomas. Leanne noogutas. Tema magama jääda ei kavatsenud ja seega rüüpas ta veel kanget teed. Poisid rääkisid midagi omavahel ja tõusid püsti. ,,Me läheme rõdule suitsu tegema.." ütles Joe. Tim noogutas ja võttis kapilt paki ning lahkus vennaga.
Köögis oli nüüd piinlik vaikus. Jälle ei rääkinud mitte keegi, oli ainult kuulda kuidas tassid vastu lauda käisid ning kuidas Thomase püss vastu lauda vahepeal käis.

Verinais. Tee ruttu edasi !

Mul on kahju, et lühike osa tuli ainult..

Mul on ka kahju kuid huvitav tundub ruttu järgmist!

Väga huvitav lugul Vampiirid (h)

2:

Leanne veeretas end voodis teisele küljele ja vahtis aknast välja.
Kuna maja oli teisel korrusel, nägi ta imehästi kõiki tänavaid mis jooksid risti ja nägi ka ringi liikuvaid olendeid -vampiire, kes ilmselt verejanuliselt endale saaki otsisid.
Kuid üllatus üllatus! Vampiirid olid väga rahulikud tänaval, samasugused nagu inimesed ning Leanne tõusis enda madratsil istuli, et vaadata vampiire, kes edasi-tagasi ringi liikusid ja enda kaaslastega rääkisid.
Tüdrukut lummas nende naha värvus, nende varjud silmade all, veetlus ja graatiline kõnnak. Isegi väiksemad vampiirid kõndisid üsna mõjuka kõnnakuga, mis andis märku sellest, et tegu oli kõrgest soost inimesega.
Väikese kibelusega rinnas, vaatas ta toas ringi. Chelsea magas enda voodis ja kogu korter oli üldse vaikne. Tim ja Joe olid lahkunud vahipostilt niipea kui vampiirid välja olid ilmunud, ehk juba kaks tundi tagasi. Leanne tõusis püsti ja sikutas enda kulunud kuid puhtad teksad jalga ning tõmbas kampsuni selga. See mida ta teha kavatses oli tema enda jaoks väga hullumeelne, kuid kuna keegi teda ei saanud keelata, isegi mitte Anne ja Thomas enda õhupüssiga... Leanne ohkas vaikselt ja tegi välisukse vaikselt lahti. Ukse hing tegi vaikse ja veniva kriuksatuse ning tüdrukule tundus, et kogu perekond ärkab kohe ülesse, kuid õnneks seda ei juhtunud. Ukse vaikselt, kuid hästi kiiresti kinni pannud, jooksis ta kikivarvul trepist alla ning kolmel viimasel astmel ta hüppas ning maandus nagu kass, kerge potsatusega.
Nüüd piilus tüdruk läbi ukse ja avastas kergendusega, et ühtegi vampiiri pole veel siia jõudnud või nad olid siit tänavalt lahkunud. Kiirelt jooksis ta üle tee ning peatus vaid selleks, et vaadata ega keegi talle järgnenud pole. Sellega veendunud, jooksis ta edasi oma vanemate maja poole.

Maja seisis seal kus varemgi. Vampiirid pole sellega mitte midagi teinud ning uks oli jäetud lahti Leanne viimasest külaskäigust. Ust lahti tehes, hingas ta kergendunult sisse, tundes end lõpuks kodus. Isegi siis, kui siin olid ta vanemad näinud võibolla oma viimaseid elupäevi, oli siin igasuguseid mälestusi, nii häid kui ka halbu. Ninaga üle õhu vedades, tundis ta kuidas tolmu lõhn peaaegu ta aevastama sunnib, kuid end vägisi tagasi hoides,sai ta sellest üle ning kõndis edasi trepist ülesse, enda ja vanemate magamistoa poole.
Esimesena astus ta enda tuppa ning leidis, et seda pole keegi puutunud. Kõik asjad olid omal kohal ning voodi oli korras nagu ta oli jätnud selle viimasel päeval.
Vanemate toaga aga nii lood ei olnud.
See tuba oli täiesti segamini ja voodi, mille linad olid tavaliselt korralikud, olid nüüd lõhki rebitud ja seinad olid kaetud verega. Peegel seinal oli katki löödud ja killud vedelesid valgel lamba nahal. Hambaid kokku surudes, keeras ta omale selja ja tegi ukse lahti ning nägi enda ees kedagi seismas.
Sekundi jooksul vaatas ta vampiirile otsa ja pistis koheselt kiljua. Vampiir kattis esialgu kõrvad kätega, kuid Leanne kiljus edasi, suutmata paigast edasi liikuda. Lõpuks lõpetas ta kisamise ja tõrmas vampiiri eest ära lükates toast välja. Seljataha ei julgenud ta isegi vaadata vaid tormas trepist mitu astet vahele jättes alla.
,,Kuhu sa põgened enda arust?" hüüdis vampiir talle järele ning hetke pärast oli ta Leanne ees.

Huvitav Edasi!

3 :

Leanne värises üleni, kui vampiir tema taga kõndis ja ta köögini saatis. Hetke päras oli vampiir laua taga ja tõmbas tooli irvitades välja ning viipas viisakalt ja vääriliselt käega, et Leanne istet võttes. Julgematta vastu vaielda, võttis Leanne istet ja neelatas vaikselt. Kui ta sureb siis vähemalt enda kodus.
Alles nüüd pani ta tähele, et köögis oli kõik täiesti puhas.
Vampiir võttis Leanne vastas istet ja vaatas teda. Ta näol peegeldus uudishimu ja silmades oli lõbus säde. Leanne arvas, et tegu on mõne pette manöövriga, sest on olnud paljusid vampiire, kes nii meelitavad inimesi neid usaldama ja lõpuks löövad nad oma hambad vaese ohvri kõrri. Leanne ei lasknud end sellest sädest silmis mõjutada ja viis nüüd pilgu vampiiri näole.
See oli kahvatu, hästi hele. Silmad olid mustad ja silmade all olid mustad varjud. Vampiiri huuled olid kaardunud muigeks ning tema süsimustad juuksed andsid väga ilusa illusiooni ta näole. Kui ta poleks vampiir, oleks Leanne väga vabalt tema kõrvale isegi istunud ja temaga vabalt rääkinud ..
Vampiirile tundus aga hoopis lõbu pakkuvat see, et Leanne oli hirmust tooli külge klammerdunud. Tüdruk oli sõrmed surunud vastu tooli äärt ning tüdruk võis endamisi vanduda, et kui ta veel nii kaua seda tooli pigistab, tulevad sinna neli väikest auku.
Esimesena avas suu vampiir, kelle hääl oli nüüd veel lõbusam kui Leanne arvata oskas : ,,Sa oled vist päris hirmul, mis?" küsis ta tüdrukut vaadeldes. Leanne ei osanud muud moodi vastata. Kas tunnistada oma hirm või üritada ennast veenda selles, et vampiirid pole ohtlikud ja kui ta tapetakse siis nii peabki juhtuma.
,,Ära põe," ütles vampiir naeratades. Leanne oleks tooliga maha potsatanud, kui nägi vampiiri teravaid kihvu. ,,ma ei löö ju sulle kohe hambad sisse, niiet ära muretse," teatas ta leebelt.
,,Ja mõne aja pärast tapad sa mu ära?" küsis Leanne väriseval häälel, taibates, et ühtäkki oli ta oma surmale lähemal kui ta elusees on olnud.
Siis kui ta oli väike, oli ta auto alla jäänud kuid pääses sellest kiirelt. Siis oleks ta mitu korda uppunud basseinis ning on ka paljugi teisi juhtumeid, kuid mitte ükski ei sarnanenud sellisega mis praegu oli.
,,Võibolla.." lausus ta mõtlikult ja hõõrus käega oma lõuga. ,,Miks sa arvad,et ma sind tapan üldse?" päris vampiir nüüd end vastu lauda küünarnukkidega toetades ja Leannet taas uurima hakates.
,,Sest .. sest .." alustas Leanne, kuid ei leidnud hirmust värisedes sõnu. Vampiir tõusis püsti ja oli hetkega oma kohalt kadunud ning ilmus Leanne seljataha, asetades käed tema õlale.
,,Sest sa arvad, et vampiirid tapsid su vanemad?" küsis ta nüüd külmalt. Leanne noogutas agaralt. Vampiir turtsatas vaikselt, trummeldades tüdruku õlgadel enda kondiste sõrmedega. ,,Miks sa nii arvad?" küsis vampiir rahulikult.
,,Sellepärast,et te olete rünnanud mitmeid inimesi!" ütles Leanne äkitselt enda julguse tagasi saades kuid sirge seljaga ta ei julgenud veel istuda. Vampiiri see ei häirinud ning ta kehitas õlgu.
,,Oleme jah .. Aga kas me oleme kedagi tapnud?" küsis ta vaikselt. Leanne avas suu et vastata, kuid pani selle kiirelt kinni. Sellel vampiiril oli õigus. Nad polnud kedagi tapnud oma ohvritest.. Nad olid leitud teadvusetult tänavatel lamamas ja neil olid kaelal jäljed.
Kuid siis tuli talle meelde, et oli näinud surnuks puretud laipa. Chelsea jaoks oli see jube vaatepilt ja ta kannatas ka kõige rohkem, sest puretud laip oli olnud üks tema parimatest sõbrannadest.
,,Aga see puretud laip..." alustas Leanne. Vampiir kallutas pead paremale ja vaikis, lastes Leannel seejuures jätkata oma juttu. ,,Kes seda siis tegi kui mitte vampiirid?" küsis ta kulmi kortsutades.
Vampiir ohkas raskelt ning istus taas oma endisele kohale. ,,Niiet kõiges süüdistatakse meid?" küsis ta pead käele toetades. Leanne vaatas teda kohkunult.
,,Keda siis? Teie ju oletegi need jõhkrad vereimejad!" ütles ta valjusti. Vampiir raputas vaikselt pead.
,,Kui sa ei karda siis võin ma sulle "jõhkraid vereimejaid" näidata," ütles ta Leannet altkulmu põrnitsedes.

o_O "Jõhkrad vereimejad" ime, et sa ei kasutanud väljendit "Koledad hobukaanid"
Olgu muidu kena norimis tuju tuli lihtsalt.

Jätka, ma juba ootan uut osa.

Liiga Hea, ootan järge..
sa oled lausa kirjanikuks loodud, peab mainima