Surnud ei tule tagasi. (PALUN KUSTUTAGE ÄRA!)

KUTSUTAGE TEEMA ÄRA, PALUN!!! Ma loon uue teema ja kirjutan sinna uue versiooni. Tänan!

KUSTUTAGE TEEMA ÄRA

Pikalt kirjutatud, aga hästi. Vahel on küll kirjavigasid, eriti nende komadega ( jahm, komavigu leidub kõigil. )
Meeldib. =)

Ma tean jah, et mul koma vead on:)Sellepärast ma eesti keele eksami 4 saingi :DJa ma avastasin, et mul on kohutavalt palju näpukaid

5. peatükk
Hommikul ärkasin ma tädi Miranda hääle peale, kes rääkis ukse taga „Sammy, advokaat on testamendiga siin ja me ootame sinu järgi.Kas sa palun tuleksid nüüd toast välja?“ Kohe ma ennast liigutada ei suutnud, kuigi ma tahtsin väga.Ma oleks nagu ahelatega voodi külge kinni aheldatud.Kui ma aga kella kiikasin öökapil, siis avastasin, et kell on 13:32.Nad on mind juba 32 mintsa seal oodanud! Huvitav, millest nad nii kaua lobisesid?OKEIIIII..ma nüüd üritan liikuda.
Jeppikajeee.Tuli välja, et ma võin täiega tädi ja onu juurde jääda, kuna ma olen 18 täis.Mu vanemad jätsid mulle New Yorgi katusekorteri, Pheonix'i maja ja selle pisikese saarekese Hawaiil.Ma müün selle saare ja Pheonix'i maja maha.Aga mida põrgut ma sellistele asjadele mõtlen?
Kahe nädala pärast on nende ära saatmine, see on ainuke mida teha saab, sest laipu ei leitud.Jumalateenistus mu vanematele ja mu noortele vennale ja õele.Nooh..eks näsi, mida ma edasi teen.Kas minna Mary'i, tädi Mirandaga ja Lizzie Mobile'i shoppama või mitte?Eeeeh..ma siiski jätan vahele.
Ma kihutasin peale selle tobeda testamendi lugemist enda tuppa, lukustasin ukse, avasin akna.Ronisin teki alla ja viilisin küüsi, vähemalt nii kaua kuni Justin teatas mulle ukse tagant, pärast koputamist kui ma ei vastanud „Kuule Sammy, see Matt on siin. Kas ma ütlen talle, et sa ei tunne ennast hästi või midagi sihukest?“Ahh, sellised need meessoost sugulased mul kord on, kullatükid.Eriti Justin.Kuna ma ei kavatse veel niipea rääkida, süüa, juua ega ka kusagile minna ja kindlasti mitte ei soovi ma näha Matti, kuigi ta pole ju midagi teinud aga noo kamoon, ma leinan enda perekond.Laske mul ometi natuke enda ette olla.PALUN??.Niisiis kirjutasin ma mingile keskaegsele tsekile „Ole hea ja tee seda.Mul kama, mis sa talle kokku valetad.Lihtsalt tee nii, et ta minema läheks“ ja lükasin ukse alt kirjakese teisele poole.TÄNAN!Ma kobisin tagasi teki alla ja nutsin enda magama.
Möödus kaks nädalat.

Mu vanemate surmast on nüüd möödas 16 päeva.Täna oli nende ärasaatmis jumalateenistus.Ma eriti ei mäleta midagi, sest ma nutsin, hüsteeriliselt nagu Mary seda kirjeldas.Ma lihtsalt vahtisin Mary't enda lehe rohelised silmad suured peas (nagu Kevin seda kommenteeris.Ma oleks talle hea meelega ühe hea opaduse andnud sel hetkel.Aga ma arvan, et see ei oleks just eriti tore mõte olnud.)Tädi Miranda rääkis mulle, kui me tagasi teel - nüüd ka minu koju sõitsime, - et ma hakkasin kohe nutma nii kui ma kuulsin enda ema nime.Noojaah..pole imestada.Kui te kellegi matusel olete käinud siis teate, kui kohutavalt ebameeldiv see kõik on, vaatad kellegile otsa ja ei saa arugi, kui pisarad mööda põski alla veerevad.Ja kuidas, see jutlustaja räägib..tema jutt lihtsalt teeb südame hellaks.Ta lausub ainult mõned sõnad ja juba kõik naised vesistavad nutta.see on äärmiselt kurnav.Kui me koju jõutsime, läksin vaikuses enda tuppa, panin vanni vee jooksma ja läksin vanni.Vannist tulles jäi mulle silma see suguvõsa kokkutuleku grupipilt.See kukkus mult käest ja pildiraami klaas purunes tuhandeteks pisikeseksteks klaasi tükkideks.Tundsin pehmet vaipa kõigepealt oma põlvedel, siis oma pihkude all ja siis viimaks vastu mu paremat põske surutuna.Valulained, mis olid minus vaid lokusunud, lõid nüüd kõrgel pea kohal kokku ja matsid mind enda alla.Pinnale, ma enam ei suutnud tõusta.

JUULI








AUGUST




Aeg möödub.Isegi siis, kui see näib võimatu.Isegi siis kui iga mööduv sekund teeb kohutavalt haiget nagu mõni sügav, alles tekkinud haav.Iga sekund venib, kuid siiski möödub.Isegi minu jaoks.

Ma kuulsin, et keegi koputab, kuid ma ei avanud silmi ega liigutanud ennast.Ja siis avanes uks, sisse astus tädi Miranda.
„Sammy, nädala pärast hakkab kool.Kas sa tahad koos teistega Daphnes koolis käia või tahad sa kusagile mujale käia?“ küsis Miranda, avas akna ning istus voodi servale minu juurde ja vaatas mulle otsa.Kohatasin hääle puhtaks, kuna polnud tükk aega rääkinud kellegiga.
„See oleks tore, kui ma saaksin enda nõbudega ühes koolis käia.Kas siis seal on koht vaba, et ma seal saan koolis käia?“ pilgutasin ma, pimedusega harjunuid silmi.
„On, ma ajasin juba asjad nii, et sa saaksid Daphnes käia.“teatas tädi Miranda mulle.
Ma naeratasin esimest korda üle pika aja.Siis enda imestuseks märkasin, et mu toa ukse peal seisid veel 6 inimest ja naeratasid mulle.
„Tere tulemast elavate sekka tagasi, Sammy!“ hõikasid Justin, Kevin ja David ja me purskasime kõik naerma.Tõepoolest, tere jälle teilegi, mõtlesin ma endamisi.Kuigi mu pere on surnud on mul alati olnud nii öelda tagavara pere olemas ja nüüd ma arvan, et nad on mu uus pere.
„Sa pead midagi tõsiselt sööma“ teatas onu Brad muiates kui ta mind enda pilguga hindas.
„Ega ma ära küll ei ütleks,“ laususin ma naerdes.Väga hea oli jälle rääkida ja naerda.

6. peatükk
Pärast hommikusööki, kui ma Maryga muste nõusid nõude pesumasinasse panime.Koperdas kööki David koos meie koera Storm'iga.
„Kas ma saaksin täna vaba päeva koeraga jalutamisest?“ tundis ta huvi.
„Mina küll ei kavatse selle ilakotiga jalutama minna.Mõtle, kui keegi näeb mind.“teatas Mary oma kuldseid õrnalt lokis juuksi visates.David saatis talle kurja ma-teen-näo-et-ma-ei-kuulnud-seda pilgu Maryle ja vaatasi siis minu poole.
„Ära mitte loodagi, ma eksin ära ju.Ma ei tea, kuidas lähima toidupoenigi minna.“ raputasin ma raevukalt oma tume blonde juukseid samal hetkel, kui helises telefon.Mary jooksis kiiresti telefoni juurde enne kui mina reageeridagi jõutsin.
„Mary kuuleb,“ vastas Mary telefoni vastu võttes „Jaah, ta on täiesti ellu ärganud.Oota, ma annan telu talle.See on sulle Sammy, Matt helistab,“ ütles Mary mulle naeratades ja keksis köögist välja terrassi peale.“Kuuldavus!“ püüdsin nii rõõmsat häält teha kui võimalik, kuigi mu hääl kolas väga veidralt.
„Tere, Sammy.Täitsa ellu ärganud, tõesti.“ tervitas mind Matti hääl.
„Jaah, tundub küll.“ohkasin ma vahtides terrassile, kus Mary Lizzie vee voolikuga kinni sidus ja siis ta basseini lükkas.Kuna Brad seda nägi läks õues ilgeks madinaks.Tore, et ma telefoniga räägin, mõtlesin ma.Ja pööritasin silmi, pliidi kõrvale kapi peale istuma hüpates.
„Kui sul täna midagi plaanis pole siis võiks ju kinno minna.“
„Ma pean koeraga jalutama minema aga muud mul plaani veel pole.“
„Nooh seda me siis teemegi, lähme teie koeraga jalutama ja pärast kinno, mitte koeraga, tema toome ikka koju tagasi.“
„Ok, mis kell sa minna tahaks?“ küsisin ma Mattilt seina kella jõllitades.
„Kuidas oleks pool viis, ma pean emaga poodi minema.“
„Pool viis kõlab hästi, tuled minu juurde?Ma kardan, et ma eksin ära, kui me kusagil kokku saame.“seletasin ma Mattile.
„Ma eriti ei usu, et sa ära eksid aga mul pole selle vastu mitte midagi,“ naeris Matt „nii, et näeme siis pool viis.“
„Jaah, pool viis oleme me valmis“ olin ma Mattiga nõus.
„Pagan, kell on juba neli,“ olin ma nagu välk selgest taevast võrkkiigest püsti.Kuna ma olin liiga kiiresti püsti tõusnud, lõin ma võnkuma ja ma oleks peaaegu murule siruli kukkunud .
„Storm, siia“ kutsusin ma hiiglasliku saksa dogi enda juurde, kuna see suur ila pall tavaliselt tuleb juurde, kunaise heaks arvab.Kui ma selle ilapalli kinni lõpuks sain oli kell 16:11. „Tänan Storm, et sa nii kiiresti otsustasid sõna kuulata.Kui veab, saan ma isegi riided vahetatud.“ rääkisin ma selle lapilise ilakolliga samal ajal talle kaelarihma kaela pannes.Tirisin ta tuppa, panin jalutus rihma otsa ja sidusin ta trepi käepidemele kinni, et ta minema ei paneks.Kui sain bikiinid lühikeste teksaste ja roosa topi vastu ära vahetatud, hakkasin ma otsima ma plätusi kapi põhjast, kuhu ma olin nad suvaliselt loopinud.Kui ma parasjagu köögis külmkapi küljes ripusin ja midagi söödavat otsisin, kostus uksekell ja enne, kui ma midagi öelda jõutsingi - kuna mul oli suu täis porgandit, siis ei saanud ma midagi lõuata, sest ma olen nii korduvalt endale toidupala kurku suutnud tõmmata – hõikas Lizzie, kes vaatas elutoas Oprahi „Ma lähen!“Siis ma kuulsin Stormi kohutavat haukumist ja kui ma olin köögist koridori jõudnud, harutas Matt juba Stormi trepi küljest lahti, Stormi saba vähemalt see osa mis tal oli alles jäänud sellest, kui Justin ja Kevin muruniidukiga mängida armastasid ja ühel korral Stormi saba niita otsustasid.See oli loomulikult õnnetus, sest nad hakkasid kaklema kumb muruniidukit juhtida saab ja ei pannud tähele, et Storm nende tee peal ees istus, niidsid nad vaese Stormi saba maha.
„Kuidas sul ka läinud on?“ küsis Matt mult, kui me tänavale olime jõudnud.
„Nüüd on juba parem.Kuidas sul endal läheb?“ laususin ma talle, kui ma endale päikese prille ette sättisin.
„Ei ole viga.“ vastas Matt kiiresti.
Otsustasin, et uurin talt selle Sharoni juhtunu kohta natuke, sest tahtsin ikka kindel olla, et Mary ja Lizzie mulle ikka tõtt rääkisid.Üritan seda nii, et ta ei kahtlustaks, et ma juba sellest kuulnud olen.
„Räägi mulle, kust sa tulid, kui me tuttavaks saime lennukis,“ alustasin ma ettevatlikult.
„Eeem, vanavanemate juurest.Pidin seal elama mõne aasta.Kindlasti on su kasuõed juba sulle rääkinud, mis 5 aastat tagasi juhtus.“ oletas Matt mind Tead-Küll-Millest-Ma-Räägin pilguga vaadates.“Tean,küll millest sa räägid,“ mõtlesin ma.“Midagi nad nagu mainisid jah, kui nad nägid, et ma sinuga lennujaamas rääkisin,“ noogutasin ma sinisesse teavasse vahtides.
„Nooh räägi mulle mida nad siis rääkisid, et ma saaks edasi rääkida,“ teatas Matt minu imestuseks.
„Eeeh..nad rääkisid midagi, et üks tüdruk Sharon poos ennast üless, kui sa ta maha tahtsid jätta 5 aasta eest ja et pärast seda muutusid sa -ma ei tea, mis mõttes- veidraks ja kolisid vanavanemate juurde.“
„Jaah, nii see peaaegu oli.Sharon tegi vea, kui ta ennast sellise asja pärast oksa tõmbas, ma ei tulnud sellise asja pealegi, et ta nii käitub.“ vastas Matt ebamugavust tundmata.Me olime parki jõudnud ja läksime koerte jalutamis platsile.Ma lasin Stormi rihma otsast lahti ja see elukas tormas otsejoones puud nuuskima.Mina ja Matt istusime pingile ja vaatasime, kuidas Storm ringi nuusib.
„Ma ei mõtle sind, kuidagi solvata aga ma arvan, et ükski meessoost isik pole väärt, et ennast ära tappa.“ ütesin ma.
„Ole rahulik, sa ei solvanudki.Ma arvan ise ka nii.“ naeratas Matt mulle ja paljastas oma pimestavalt valge naeratuse.
Kui me tagasi minu koju jalutasime, et Storm ära viia ja siis kinno minna, nagu me plaanisime.Küsis Matt mult „Kas sa lähed Daphnesse keskkooli või on sul juba keskkool lõpetatud?“
„Jep, ma lähen Daphnesse keskkooli.Mul on veel kaks aasta vaja käia ja siis on keskaga ühel pool.Millega sa ise tegeled?“
„Mul on viimane aasta keskkooli vaja lõpetada.“ naeratas Matt mulle rõõmsalt ja jäi seisma, sest me olime minu maja juurde jõudnud.
„Storm, tule,“ käsutasin ma seda hiiglasliku ilakolli „Ma viin Stormi ära, kohe tulen tagasi.“ teatasin ma Mattile, kui ta aja najale toetus ja käed pükste taskutesse toppis.
„Nii, võime nüüd minna.Ooih..oota, ma lähen toon enda raha kotti,“ teatasin ma, kui ma välisuksest välja hakkasin astuma.Kuid Matt peatas mind ja ütles sõbralikult mujates „Ma ju kutsusin su välja, järelikult maksan mina, jätta enda raha rahule.“ Ma kortsutasin kulmu ja küsisin „Oled kindel?“
„Jaah, täiesti.Hakkame nüüd minema muidu magama filmi alguse maha,“ teatas ta rahulikult itsitades.
„Okei“ vastasin ma ja tõmbasin enda tagant välisukse kinni.

7. peatükk
“See film oli õõudne,“ kommeteerisin ma, kui me kinosaalist välja kõmpisime, õlgu väristades „Tõsiselt.“ kinnitasin ma, kui Matt naerma kukkus.
„Nii õudne see ka nüüd polnud.“ muigas Matt, kui ta džentelmennilikult mulle ukse avas.
„Noojaah..ju vist on ka õudsamaid.“ tunnistasin ma, kui me Matti parklas seisva Audi suunas kõndisime.
„Nii..mis sa nüüd tahad teha?“ küsis Matt natukese aja pärast autos, kui me parasjagu parklast välja keerama hakkasime.
„Ma ei tea, mis kuhu siin veel minna on?“
„Noo meil on siin teiselpool linna piiril nüüd suur lõbustuspark ja spaa.Tahad äkki lõbustusparki minna ja ennast ogaraks röökida?“ naeris Matt
„No see on täitsa hea mõtte ju, lähme ja röögime ennast ogaraks.Kui ma juba sinuga välja tulin siis lõbutseme täiega, sest järgmine nädal peab piinamisasutusse naasma.“ naeratasin ma Mattile, kes nüüd Audit ümber pööras, sest me olime linna poole keeranud, kuid nagu ma aru saanud olin, oli meie sihtkoht teises suunas.
„Mhmm, ma mõtlen samamoodi.“ noogutas Matt ja paljastas oma pead pööritava säravvalge naeratuse.
„Sa teed seda jälle, “ laususin ma Mattile otsa vaadates ja Matt saatis mulle kiirelt küsiva pilgu, et me teelt välja ei kihutaks ja kortsutas kulmu „Teen, mida?“
„Naeratad mulle nagu sa tahaks mind ära süüa.Kas sa püüad Edward Cullenit jäljendada?“küsisin ma käsi rinnale ristates ja teda põrnitsedes.
„Sa oled Videvikku lugenud?“küsis ta õrritavalt.
„Loogish ju, kõik on seda lugenud.Meil oli see kohustuslikus kirjanduses lisaks loetavatele raamatute nimekirjas.“ seletasin ma talle aga tema ainult turtsus naerda.
„Sellele tüübile ei jõua ma isegi mitte lähedale, ta on kobe tükk.“ teatas ta mulle, püüdes tõsiseks jääda.Ma nägin, et ta surus naeru tagasi ju selleks, et ma teda tõsiselt võtaks aga see tegi äsja öeldud veel naljakamaks.
„Haha..sa oled tõsiselt kobedam, kui Robert Pattison.Kui sa oleks vampiir siis tahaksin ma, et sa mind kohe hammustaksid,“ naeratasin ma Mattile.Ja sel hetkel surus Matt pidureid, kui auto kohale kriginal seisma jäi ja mulle murelikult otsa vaatas ja enda taevasiniseid silmi kohkunult pilgutas
“Mis nüüd, “ küsisin ma, Mattile otsa vaadates ja samal ajal käsi rusikasse surudes, tundsin kuidas mu pikad küüned peapesa vajusid.
„ütlesin ma midagi valesti?“ küsisin ma, jälgides Matti.Kartsin, et ta oli vihane mu peale, kuigi ei saanud eriti aru miks ta vihane peaks olema.Aga selle asemel, et mu peale karjuma hakkata ütles Matt mulle nagu vana rahu ise „See, et sa ütlesid, et kui ma oleksin vampiir tahaksid sa, et ma sind kohe hammustaksin.See tuletab mulle meelde, mis Sharon endaga tegi minu pärast.Ma ei taha, et keegi minu pärast jälle sureks.Ära enam kunagi ütle nii, palun.“
„Anna andeks, ma ei mõelnud seda ju tegelikult nii,“ vabandasin ma ja langetasin pea, tundsin kuidas mu põsed kuumama hakkasid.Kuna meie taga sõitev auto suure vaevaga seisma jäi, litsus Matt korraga gaasi ja Audi sööstis kohalt.Ma tahtmatult purskasin naerma, sest mulle tegi nalja, kuidas tagumises autos istuja rusikat lahtisest aknast meie poole vibutas.
Ja naeratas oma säravvalget naeratust.
„Ahhh..ega ometi jälle,“ nihelesin ma enda istmel, enda tume blonde lokke raputades ja togisin Matti näpuga.
„Jaah jälle, mul ei ole plaanis sind nahka pista nii, et lõpeta mu togimine.Muidu sõidame veel teelt välja.“ tõgas Matt ja naeris, tegemata välja, mis ma äsja olin öelnud.
„Sa oled uskumatult õel,“ torkasin ma sarkastiliselt ja raputasin ma metsikult pead nii, et mu juuksed Matti õlga riivasid.Matt ainult itsitas, kui me lõbustuspargi ees olevasse parklasse keerasime ja nüüd autole kohta otsisime.
„Näed, seal on üks armas kohake,“ hüüdsin ma nii, et Matt mu kõrval võpatas.Ja mina ainult itsitasin.
„Püsi palun paigal.“ kamandas Matt mulle, kui ta auto seisma jättis ja enda poolset autoust lahti tegi, et välja ronida.
„Jah, sir,“ kuuletusin ja antsin talle au.Veel enne, kui ma turvavöö lahti sain, läks minu poolne autouks lahti ja ma nägin, et ukse juures seisab Matt parem käsi ette sirutatud - nagu nendes vanades filmides, kus mees ülatab naisele käe, et teda autost välja aidata - ja naeratas mulle, päike ta naeratust veel säravamaks muutes ja lausus „Preili Samaya.“ Ma kihistan natuke ja ülatasin talle oma parema käe „Aitäh.“ oskan ma ainult talle öelda.Kui ma autost välja hakkasin astuma komistasin ma, sest mu kinga konts oli kuidagi kinni suutnud jääda ja ma viskusin Mattile otsa.Matti tõmmud, tugevad ja väga musklis käed püüdsid mu veel enne kinni, kui ma asfalti prantsatada jõudsin.“Oihh,“ punastasin ma ja vaatasin Matti seljas olevat beežikat T-särki, sest kartsin talle otsa vaadata.
„Kas ma võin paluda, et sa enda luid ei murraks?“muigas Matt, kui ta mu jalule aitas.
„Võid aga ma kahtlen, et sellest midagi kasu oleks, ma saan sellega nagunii hakkama,“ torisesin ma, kui enda helesinist vahtra lehtedega seelikut prahist puhastasin.
„Hakkama nüüd siis minema,“ ütles Matt ja viipas käega, et ma tema juurde läheks.
Kui Matt meile piletid ära ostis, ootasime me tükk aega suhkruvatti järjekorras, kuni ta mulle järjekordse käsu andis.
„Oota sa siin edasi, ma kohe tulen tagasi,“ teatas Matt, saatis oma jalust rabava säravvalge naeratuse mulle ja poetas mulle 10 dollarit pihku ja sulandus edasi tagasi kõndiva rahva hulka ära.“Mida ta nüüd küll plaanitses,“ mõtlesin ma endamisi põrnitsedes asfaldit, kuhu päike oli järjekorras ootavate inimeste varjud joonistanud.Järjekord muudkui kahanes, kuni ma lõpuks sain kaks suurt kleepuvat tugevate bambus tikkude otsa keerutatud roosat vatti.
Ma otsisin Matti rahva hulgast, kui ma teda aga ei märganud, otsustasin ma kõnnitee ääres olevale pingile istuda ja ühele kleepuvale tornil mu käes kahandama hakkata.Kui ma parasjagu olin endale järjekortse suhkruvatti endale suhu vedanud, helises mu mobiil.Helistajaks oli Mary.
„Kuuldavus,“ võtsin ma mobiili vastu.
„Kus te olete, te ju pidite ainult kinno minema.“ kaebles Mary.
„Me otsustasime lõbustusparki külastada, vabanda oleks vist pidanud teile kellelegi helistama.“
„Arvad, jah?“ sähvas mulle vastuseks Mary hääl.Ma langetasin pea ja põrnitsesin asfaldit, ma tundsin, kuidas mu põsed õhetama hakkasid „Emps oleks ääre pealt FBIsse helistanud aga ma peatasin ta.“
„Palun vabandust.Tänan, et sa tal FBIsse ei lasknud helistada aga miks te kohe ei helistanud?“
„Nooh, me loodsime, et sa oled kohe-kohe jõudmas ja tegelikult oli see Just, kes meid helistamast takistas.Ära küsi miks, sest mul pole aimugi“ lisas Mary kiirelt.Ma kuulsin, et keegi käskis Maryl telefoni enda kätte anda.
„Tere, Sammy.Kas sul on aimu kuna sa koju jõuad?“ küsis tädi Miranda hääl.
„Tere, ma ei tea täpselt. Kui Matthew siin oleks, siis ma küsiksin kuna ta mu koju plaanib tuua aga ta pole veel tagasi jõudnud.“
„Kus ta siis on?“
„Pole aimugi, käskis mul suhruvatti järjekorras püsida ja surus mulle 10 dollarit näppu.“
„Nooh okei.Ega siis midagi.Tuled kuna tuled, peaasi, et sa ikka koju jõuad.“ möönis ta mind nagu emad ikka teevad „lõbutsege siis hästi.Tšau.“Lõpetasin parajasti samal hetkel, kui Matt seisis seal samas, kus me nüüd juba 20 minutit tagasi seisime ja ringi vaadates mind otsis.
„Ma olen siin“ hõikasin vaba käega õhus vehkides.

Yay, äge. Edasi .

Ülim Kurjus kirjutas:

Yay, äge. Edasi .

Tore kui keegigi loeb

8.peatükk
Matt mind märkas ja hakkas minu juurde tulema, naeratas jälle seda jalust rabavalt säravvalget naeratust, mu põlved läksid nõrgaks ja ma krimpsutasin nägu.
„Nõrkus tabas sind või?“ küsis Matt muiates mult.
„Jaah, tabas küll, sa ju jälle naeratasid.Ma arvan, et kui sa veel nii ühe korra naeratad mulle, siis ma kukkun siruli,“ torisesin ma ja ulatasin Mattile tema suhkruvatti.
„Oh sind küll,“ naeris Matt ja toppis enda suu suhruvatti täis.
„Võin ma küsida, kus sa käisid?“
„Võid.“
„Nooh..räägi siis.“
„Mida?Sa pidid ju mult küsima," õrritas Matt ja naeratas mulle salakavalalt.
„Nääh, kiusupunn.Ok, kus sa siis käisid,“ pööritasin ma oma rohelisi suuri silmi.
„Ma käisin ühe sõbra juures, ta sai meile igasuguste aktraktsioonidele pääsmeid nii, et me ei peagi pileti sabas enam kusagil ootama.“
„Ja sa ei võinud mind kaasa võtta?Sa ei kujuta ette, kui igav mul oli ja loomulikult kontrolliti mind juba,“ vingusin ma ja krimpsutasin nina.
„Kes sind juba siis kontrollis?“ itsitas Matt.See ajab mind nii marru, kui ta minu üle itisitab.
„Tädi ,“ laususin ma lühidalt.
„Oot..sul oli plaanis mind siis lõbustus parki tuua?“ küsisin ma, äkki seisma jäädes.
„Nooh oli jaah.Ma tegelikult arvasin, et sulle ei meeldi lapsikud inimesed, sellepärast ma midagi ei maininud midagi.“
„Kiitus, sa oled jube kaval.Väga tubli,“ naertasin ma Mattile ja patsutasin talle õlale.
„Tänks, oleks ma teadnud, et sulle lõbustuspargid meeldivad, oleks ma su kohe siia toonud.“
„No nüüd siis tead.Liigume äkki kiiremini.Me oleme keset teed,“ ütles Matt, haarates mult käest ja tiris mind tee äärde.Ma muidugi komistasin mingi kivikese otsa ja kukkusin Mattile otsa ja jällegi püüdis Matti tõmmud, musklites käed mind kinni enne, kui ma asfaldile lendasin.
„METSA, mis ma enne auto juures ütlesingi?Aaajaa..ma saan sellega niikuinii hakkama.“
„Ega ikka ei saanud küll, mina ju tirisin sind,“ raputas Matt oma pruune lokke ja aitas mind jälle jalule.
„Okei, aga äkki läheks nüüd järjekorda,“ ütlesin ma Mattile ja hakkasin liikuma kümnekonna inimese, - kes parasjagu ootasid, et saada Ameerika raudteel sõita ja ennast ogaraks kisada - suuunas liikuma.Kuna päike paistis siis ma panin päikse prillid ette, et päike mulle silma ei paistaks.Sel ajal, kui ma kontrlörile seletasin, et mul on pilet olemas ja vaatasin Mattile otsa kes nüüd juba jooksis, sest kontrlör ei uskunud mind ja oli valmis iga sekund nüüd stardi nuppu vajutama.Kuid samal hetkel kui kontrolör oli valmis strati vajutama, hõikas ühe tüübi hääl nende hulgast, kes juba olid valmis enda häält ära karjuma kontrolörile, et ta selle stradi nupu vajutamisega natukene ootaks ja nii kaua oli juba Matt minu kõrval, tegi mulle silma ning ulatas porisevale kontrolörile meie piletid.

„Ausõna, ma oleks peaaegu ropsima hakkanud,“ lausus minu kõrval tuikuv Matt, kui me väravast väljusime.
„Jah, ma tean.Me poleks vist enne seda Ameerika raudteed suhkruvatti sööma,“ nõustusin ma tuikuva aga jalust rabava Mattiga, kes oleks peaaegu ühele väiksele jäätist söövale poisile otsa jooksnud.
„Mis me nüüd teeme?Ma oleksin õnnelik, kui me nüüd midagi rahulikumat teeks,“ küsis Matt ja naeratas mulle hädiselt ja istus puust pargi pingile millel olid sepistatud käetoed ja pingijalad.
„Ma tahaks plekist parte ja karusid maha notida.Lähme otsime mõne laheda putka, kus ma seda teha saaks,“ teatasin ma pärast mõnda hetke mõeldes, mida ma teha tahaks ja siis haarasin Mattil käest ja tirisin ta püsti.Ma pean mainima, et Matt peale selle, et ta jalust rabavalt kena, pikk ja silmipimestava naeratusega on ta ka tohutult raske.Ma sikutasin ikka tükk aega, et ta aru saaks, et ma teda püsti üritan sikutada ja see tegi sellele ilueedile veel nalja ja see tegi mu tigedaks.Aga kui Matt lõpuks oma tagumendi pingilt kergitas kadus ka minu väike tigedus.Kuid ta oli vist siiski märkanud, et see mind natuke tigedaks tegi.
“Mis sa nüüd tigetsed?Kas sa ise ei naeraks, kui sinu sugune väike, põikpäine ja ilus tüdruk tiriks üht minu suurt hiiglast pingilt püsti,“ küsis ta mult, naerdes.
„Ära naera, sa oled tõsiselt raske või sa siis näitlesid,“ kaeblesin ma.
„Natuke mõlemat ma arvan.Ma üritan siis mitte järgmine kord naerda.Anna andeks,“ ütles Matt ja pani oma musklis tõmmu käe ümber minu.Oookei, nüüd olen ma tõsiselt segaduses, kas ta lööb mulle külge või mulle ainult tundub aga see tuleb välja kohe uurida.
„Mida sa teed?“ küsisin ma Matt vaadates.
„Kas sulle ei meeldi, et ma sult ümbert kinni võtsin?“ uuris Matt ja jäi seisma ning vaatas mulle otsa.
„Eeeemm..meeldib küll.See on lihtsalt veits uskumatu, et ma kellegile meeldida võiks,“ laususin ma oma tume blonde pikki lokke ümber oma sõrme keerutades.
„Huvitav küll, miks sa ei peaks kellegile meeldima?Sul pole midagi viga peale su tasakaaluhäire aga ma arvan,et see on omamoodi armas.Pealegi oled sa väga ilus, viisakas, naljaks ja natuke põikpäine aga see põikpäisus meeldib mulle,“ muigasas Matt ja naeratas mulle.
„Tänan.Ei mul pole midagi viga peale selle väikse tasakaaluhäire,“ raputasin ma nii ägedalt pead, et ma lõin tuikuma ning Matt haaras mul käest et ma selili ei kukkuks.
„Nii kõvasti ka nüüd pead pole vaja rapudada,“ haaras Matt ka nüüd teisest käest ja vaatas mulle puurivalt silma.
„Selge,“ ütlesin ma lühidalt ja hakkasin jälle kõndima, Matt kiirustas minu kõrvale ja võtis mult ümbert kinni.
„Nii, mis sa siis vastad mulle?“ vaatas Matt mulle otsa kui me igasugustest putkadest möödusime.
„Sa pole isegi mult midagi küsinud,“ ütlesin ma naerdes ja aimates juba, mis küsimus nüüd mulle esitatakse.
„Ahjaa, sul on vist õigus,“ vastas Matt vaikselt ja jäi jälle seisma, „Sammy, kas sa tahad minuga käima hakkata?“ Noo, mis ma ütlesin..ma nägin seda ette.Ime, et ta veel ühele põlvele ei laskunud.
„Eeeeee..“ ei osanud ma muud öelda, „Jah.“ sain oma suu liikuma ja naeratasin talle kohmakalt

9. peatükk
“Ma ju ütlesin sulle, et mulle meeldib see plekk purkide maha nottimine, kuigi see ei ole mul kunagi nii hästi õnnestunud kui täna,“ naersin ma ja vehkisin Matti nina ees sõrmega.Kaenlas tohutult suur, roosa ja karvane jänes, mille ma olin plekkpurkide maha nottimise eest auhinnaks saanud.
„Kas lähme veel ühele hullule rattale enne, kui me ära lähme,“ küsis Matt ja võttis mult käest kinni nii, et ma sellega enam ta nina all ei saaks vehkida.
„Mis kell muidu juba on?“ küsisin ma, Mattile otsa vaadates ning enda kätt Matti tugevast haardest vabastades.
„Kell on täpselt pool 10.Kui me kohe läheks, näeks veel kuidas päike vette kaob,“ rääkis ta mulle, ise käekella jõllates.
„Ahh, lähme parem minema.Homme algab kool ja ma ei taha eriti zombina kooli ilmuda kohe esimesel päeval, “ ütlesin ma ning hakkasin Matti väljapääsu suunas tirima.
„Nõus, kuule kuidas sulle meeldiks päikeseloojangut vaadata?“ rääkis Matt, kui me käest kinni, Matti auto suunas kõndma hakkasime.Kui me auto juurde jõudsime avas Matt mulle autoukse ning aitas mu autosse.Ma panin turvavöö peale ja viskasin oma roosa, karvase ja tohutult suure jänese taha istmele.
„Kuhu me nüüd õieti läheme?“ küsisin ma Mattilt, kui me linna poole ei keeranud.
„Päikese loojangut nautima,“ naeratas Matt tapvalt seksikalt ning mul jäi hing kinni ja süda oli otsustanud rinnust väljuda, sest isegi Matt kuulis kuidas mu süda taguma hakkas.
„Hinga, Sammy!“ tuletas Matt mulle meelde.
„Matthew, sa tapad mu niimoodi veel ära.“ vingusin ma.
„Ma vist tegin seda jälle, mis?“ oletas Matt, nüüd teed jälgides, vaikselt
„Arvad, jah?“ ütlesin ma sarkastiliselt, käsi rinnale ristates ning aknast välja vahtides, kuna ilm oli üpris soe, otsustasin ma akna lahti teha.
Ülejäänud tee ei lausunud me sõnakestki, mina vaatasin aknast, kuidas väga rohelisest, tihedast metsast sai Springs'i naaberlinnake ja sellest armsast linnakesest sa suur parkla ja järgmine asi mida ma märkasin oli suur ääretu Mehhiko laht, päike selle kohal laskumas ja loomulikult suurt liivaranda.
„Ohhsaa,“ imestasin ma suu ammuli.Mu reaktsioon tegi vist Mattile nalja, sest see tobe ilueedi hakka naerma.
„Tore, et sulle meeldib,“ naeratas Matt ning jättis auto seisma.
„Las ma arvan..see oli sul ka plaanis, jah?“ olestasin ma, kuid selle asemel, et mulle vastata muigas Matt ning lahkus autost.Enne, kui ma turvavöö lahti sain, paiskus minu poolne autouks lahti ja mulle vahtis otsa rabavalt kena Matt, parem käsi ette sirutatud, et mind autost välja aidata.
„Lähme randa, seal on palju ilusam,“ lausus Matt, kui ma autost välja ronisin ja jumalale tänatud ma ei jäänud mitte mingit moodi kinni.
Kui me liivarannani jõutsime, panin ma Mattile käe õlale, et tasakaalu mitte kaotada ning võtsin kingad jalast ning järsku näen ma silma nurgast, et Matt vehib kätega.Kui ma kingad jalast ära sain, vaatasinn ma ringi ja märkasin, et mingi kohutavalt pikk tüüp ja mingi tüdruk parklas seisva BMW jeep'i suunas jooksma hakkavad.Ma haistan jälle, et see kogu päev oli Mattil ette kavatsetud.Ja mu kahtlustuse kinnituseks märkan, et liivale on laotatud suur rannatekk ning tekki peal on suur kandik viinamarju, maasikaid ja vaarikaid.Ma jään seisma ning lausun Mattile otsa vaadates „Sul oli kõik see lõbustuspargi värk ja nüüd siis see,“ osutades teki suunas.
„Oookei, oli jah.Lõbustuspargi külastuse plaanile tulin ma ise aga see siin,“ tunnistas ta tekki põrnitsedes. „Oli mu õe idee, mis mulle meeldis.
„See on väga kena,“ naeratasin ma ning võtsin Mattilt ümbert kinni ning vaatasin talle silma.
„Siis on ju kõik hästi.Aga nüüd palun istu tekile, söö viinamarju, vaarikaid ja maasikaid ja naudi päikese loojangut,“ lausus Matt ning võttis mu kätele ja pani mu tekile istuma nagu väikse lapse.
„Jess, boss,“ noogutasin ma ja krabasin suure viinamarja kobara ning hakkasin neid endale sisse kühveldama.

„See oli mega ilus päikeseloojang,“ ütlesin ma, kui me tekk ja kandik kaenlas auto juurde kõndisime.
„Päikese loojang oli tõesti ilus aga ma tean midagi..õigemini kedagi kes on ilusam.,“ naeratas Matt ja aitas mu autosse.
Kuna Matt kihutas nagu mingi maniakk siis me jõudsime suht kiiresti tagasi Springsi.Kui Matt mu kodu ees auto kinni pidas, võin ma täiesti kindlalt vanduda, et Lizzie ja Mary rõdu aknal passisid ja ootasid minu saabumis.
„Aitäähh ilusa ning huvitava pühapäeva eest.See oli mu esimene tore päev Springsis.“ laususin ma Mattile otsa vaadades ning turvavööd lahti kohmitsedes.
„Kena,“ lausus Matt ainult ning nõiatus ettepoole, et mind suudelda.Kui ta tagasi tõmbus tegi ta enda turvavöö kiiruga lahti, avas autoukse ja jooksis mulle autoust avama.
„Tead, sa ei pea igakord mulle ust avama, ma saan ise ka väga hästi ukse lahti tehtud ja välja astuda,“ teatasin ma Mattile.Ma polnud eriti, et keegi mulle uksi avab ja mu välja autost aitab.
„Einoh arvestades seda, et sa kaks korda oleks käpuli käinud, võib tõesti arvata et sa saad autost välja tulemisega hakkama aga ma ei riski sellega, et ma sind homme koolis ei pruugi näha,“ püüdis Matt naeru tagasi hoida ning aitas mu siiski autost välja.
„Oleks see siis nii suur katastroof, kui sa homme mind ei näeks?“ küsisin ma, kui me maja välisukseni kõndisime.
„Jah, oleks küll,“ teatas Matt ning jäi seisma, sest me olime välisukseni jõudnud ning vaatasime nüüd teine teisele otsa.
„Noojah, mida iganes siis.Eemm..head ööd.“ ütlesin ma ja tegin Mattile kiire põse musi.
„Head ööd,“ ütles Matt ning kallistas mind.